Kas me võime sellegipoolest olla nende suhtes paranoilised ja muretseda igasuguste asjade pärast? Vastus on samuti jah, kirjutab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kvaliteedijuht doktor Priit Tohver Twitteris (avaldatud tema loaga).

Mis siis murelikuks teeb? Pakun välja paar asja:

  • mRNA vaktsiin kõlab kahtlaselt – mida see endast kujutab ja kuidas täpselt see mu keha üle võtab?
  • Vaktsiin jõudis turule vähem kui aastaga (Rotavaktsiin seevastu 15 ja gripi oma 28 aastaga) – raudselt ametnikud susserdasid ja ei võtnud ohutust tõsiselt!


Räägime veidi mõlemast. Kõigepealt mRNA. Me kõik teame, et meie pärilikkusaine on DNA – see pika nimega molekul, mida graafiliselt kujutatakse triibulise liivakella või vinti keeratud harfina. Kuidas DNA-st saab kõik meie eluks vajalik? Mängu tuleb mRNA ehk messenger-RNA (ee "sõnumitooja").

Selleks, et keha teaks, milliseid orgaanilisi tooteid teha, ta n-ö loeb retsepti DNA pealt. Ent kuna pidev DNA lahtiharutamine on ebaefektiivne, toodab keha DNA "sõnumikandjaid". Iga jupp mRNA-d esindab mingit geenijärjestust DNA-s.

Keha rakkudes loetakse mRNA-d, et toota valkusid. Valgud on suured biomolekulid, mis täidavad elutähtsaid funktsioone. Ent teoreetiliselt, kui selleks aega ja viitsimist on, võib toota suvalise mRNA ja selle põhjal kokku panna täiesti kasutu orgaanilise plönni.

Mõneti on sama funktsioon käibel ka viirustes. Viirused sisaldavad kas DNA-d või RNA-d, mille pealt keha rakud toodavad... veel viiruseid. Ent see pole niisama lihtne, et viskame lihtsalt RNA-d rakku ja loodame parimat.

Selleks, et keha hakkaks taastootma viiruseid, on vaja väga spetsiifilist RNA-d, millest toota viiruspartikleid, ning neidsamu osakesi, mis aitavad viirusel rakku tungida ja käivitavad selle väga spetsiifilise eesmärgiga RNA-lugemise.

COVID-19 puhul on üks nendest osakestest n-ö oravalk (ingl spike). Väga kasulik, et terviklik viirus saaks rakku tungida, üksinda aga suht... kasutu plönn. Vähemasti seniks, kuni me õppisime sellest vaktsiini tootma.

Kui vanema põlvkonna vaktsiinid koosnesid nõrgestatud/surmatud haigusetekitajast või mingist haigusetekitaja osakesest, millele keha käivitab immuunvastuse, siis mRNA-vaktsiinis pole kumbagi. Sinu keha ise "toodab* selle immunogeense osakese, lugedes mRNA-d.

See on tegelikult ka üks põhjustest, miks mRNA vaktsiini tootmine sai toimuda niivõrd kiiresti: toota sünteetilist mRNA-d on oluliselt lihtsam kui kultiveerida haigustekitajat või ta osakest. Meie keha on efektiivsem tootja!

Ent see mRNA-jupp ei ole võimeline tootma viirust ise, vaid ainult ühte isoleeritud osakest, mille ainukene efekt on käivitada immuunvastus ja nii valmistada immuunsüsteemi ette tegeliku viiruse saabumiseks. Seega lähiajal meie massilist muteerumist oodata pole.

Ja ehkki tegu on tõepoolest esimese mRNA-vaktsiiniga, on mRNA-põhiseid ravimeid katsetatud vähiravis vähemalt üheksa aastat. Väsimatud teadurid nagu Ungari päritolu dr Katalin Kariko on uurinud neid alates 1990ndatest.

Teine küsimus: miks nii kiiresti? Vastuseid on jällegi mitmeid. Ent selge on see, et viimase aasta jooksul toimunu on teaduses ja tervishoius ajalooline saavutus. Vaadakem kas või seda ajajoont, mille koostas @EricTopol:

Pange tähele esimest kahte daatumit. Tänavu 10. jaanuaril panid hiinlased üles viiruse järjestuse. VIIE PÄEVAGA toodeti järjestuse põhjal mRNA ja hakati planeerima uuringut. Kaks ääretult olulist asja on siin avatud kommunikatsioon ja koostöö: viiruseinfot jagati kohe maailmaga.

Ülehelikiirusega võimaldasid veel liikuda:

  1. tehnoloogia areng – kiiremate mRNA-toodete loomiseks leidus arvestatav infrastruktuur
  2. regulatoorne koostöö – andmeid vahetati ametkondadega koheselt ja analüüsiti senisest kiiremini (ilmselt õppetunde ka tulevikuks)

Ent veel üks faktor võimaldas liikuda väga kiiresti: hunnik pappi, mis maandas riske. See tähendas, et samal ajal, kui viidi läbi uuringut, toodeti ka vaktsiini – täie teadmisega, et see vaktsiin võib-olla ei töötagi. Seda riski kandis näiteks USA.

Ent risk kandis vilja. Lühikese ajaga suudeti uuringutesse (Moderna ja Pfizer) värvata pea 80 000 inimest. See tähendab, et kui oleks mingeid sagedaseid ohtlikke kõrvaltoimeid, oleks me need tänaseks juba leidnud.

Viimases artiklis räägib dr Paul Offit, kes töötas 26 aastat oma rotaviiruse-vaktsiini kallal. Ta oli üks varaseid hoiatajaid vaktsiini potentsiaalsete ohtude teemal, ent nõustus lõpuks isegi, et lõplik toode (Pfizer) on piisavalt ohutu, et massidesse viia.

See kõik ei tähenda, et vaktsiin oleks 100% ohutu. Tüüpilisi kõrvaltoimeid jagub, ent tõsised on väga harvad (0,4% vs 0,3% platseebo). Ja mida rohkem vaktsiini kasutatakse, seda enam leitakse ka väga haruldasi kõrvaltoimeid.

Viimane on paraku vältimatu. Väga haruldasi kõrvaltoimeid leitaksegi siis, kui ravimit või vaktsiini kasutatakse massiliselt ehk siis, kui need jõuavad turule. See ei peaks kedagi tagasi hoidma end vaktsineerida laskmast.

Mõttekohti on aga veel.

Kuna uuringud kestsid kolm kuud, siis ega me ei oskagi kindlalt öelda, kas immuunsus kestab kauem kui kolm kuud. Ilmselt kestab.

Ka ei tea me, kas vaktsineeritud inimene on võimeline viirust edasi kandma asümptomaatilisena.

Seega ei ole pandeemia veel vaktsiinide tulekuga läbi, seda enam, et kõiki ei saa vaktsineerida. Maskid ei kao veel kusagile, varuge julgelt (ja orjatöövabalt!). Ent kas ma tänaseks olen valmis vaktsineerima end ja oma lähedasi? Lühike vastus: jah!