Meremiin – väike hind, suur kahju
Tänapäeva meremiinidel on aga nii silmad, kõrvad kui ka muud tajud, kirjutab kaitseväe akadeemia kadett vanemmaat Rivo Tamson ajakirjas Sõdur 5/2020.
Meremiin on lõhkeseade, mis on ehitatud eesmärgiga hävitada või kahjustada vastase pealvee- või allveelaevu. See on vahend, mis ootab oma sihtmärki ja seetõttu on üldjuhul loogilisim läbipääsutee merel mineeritud.
Kuna meremiini ei ole tarvis selle paika pandud asukohast liigutada ning see on varustatud vähese tehnoloogiaga, siis pole miini hind väga suur.
Üks miin võib maksta mõned tuhanded eurod, samal ajal kui võrdväärse plahvatusjõuga rakett või torpeedo maksab sadu tuhandeid eurosid. Hinna, kättesaadavuse ja efektiivsuse tõttu on meremiinid head alternatiivid teistele relvasüsteemidele, seda ka väiksema kaitse-eelarvega riikide jaoks.
Korea sõja ajal 1950. aastal sundis Wonsani sadama juurde loodud miiniväli kontradmiral Alan Smithi ütlema, et USA merevägi on kaotanud kontrolli mere üle ja seda riigile, millel puudub merevägi ning mis kasutab esimese maailmasõja aegset relva.
Esimesi märke meremiinide kasutamisest võib leida Hiina sõjaväe käsiraamatust, mis pärineb Mingi dünastiast (1368–1644). Seal kirjeldatakse metallist miini, mis on täidetud kivide ja lõhkeainega, ning mille süütamiseks kasutati väidetavalt süütenööri.
Üks esimesi kordi, kus merelahingus kasutati veealust lõhkeseadet, leidis aset Ameerika revolutsiooni ajal, mil leiutaja David Bushnell üritas paigaldada laengut Briti laeva alla New Yorki sadamas. Miini kohaletoimetamiseks kasutas ta isevalmistatud puidust ühekohalist allveelaeva.
Laiemat kasutust leidsid meremiinid aga esimeses maailmasõjas, kus britid ja hiljem ameeriklased lasid vette kümneid tuhandeid miine, et ohjeldada sakslaste pealvee- ja allveelaevu. Sakslased seevastu aga veeskasid oma miinid Briti ranniku lähistele ning uputasid seal sõja vältel ligi 500 laeva.
Teises maailmasõjas veesati kokku 600 000 kuni miljon meremiini, mille kasutamine põhjustas kogu sõja kestel rohkem kahju kui ükski teine relvaliik. Neist umbkaudu 80 000 veesati Läänemere vetesse ning tänapäevaks on Eesti merejõud suutnud riigi territoriaalvees tuvastada ja kahjutuks teha üle 1200 lõhkekeha.
Aktiivselt on Eesti kaitsejõud tegelenud miinitõrjega alates 1995. aastast, kuid asjaosaliste hinnangul võib siinsest piirkonnast avastada maailmasõjaaegseid miine veel aastakümneid.
Kontaktmiinid – lihtsad, kuid mitte lollikindlad
Esimesed kasutatavad meremiinid olid kontaktmiinid. Need on siiani kasutusel, kuid neil on kolm peamist puudust. Esiteks peavad kontaktmiinid olema ankurdatud ankruketi ja miiniankruga merepõhja, mistõttu saab miini seadistada nii, et see ulbiks mõni meeter allpool veepiiri.
See asjaolu teeb kontaktmiinid haavatavaks miinitraalimise suhtes, mille korral on miini võimalik ankruketi katkestamisel pinnale tuua ning seeläbi elimineerida.
Teiseks puuduseks võib lugeda kontaktmiini tööraadiust: sihtmärk peab sõitma miinile vastu, et lõhkekeha aktiveerida. Võttes arvesse, et miini läbimõõt ei ületa tavaliselt kahte meetrit, on laevadel lihtne kogemata või tahtlikult miinile otsasõitu vältida.
Kolmanda puudusena võib välja tuua asjaolu, et meremiini plahvatamise korral suudab see teha enim kahju, kui ta lõhkeb sihtmärgi all, mitte temaga kontaktis olles.
Kokkuvõtvalt saab kontaktmiinide kohta öelda, et need on küllaltki odavad ja efektiivsed. Nende veeskamisel tuleb pidada silmas asjaolu, et üks kontaktmiin ei ole võimeline katma kuigi suurt ala, mis tähendab, et mereliikluse edukaks takistamiseks kulub neid palju.
Mõjumiinid – täis nutikaid sensoreid
Peale kontaktmiinide on miinisõjas kasutusel mõjumiinid. Mõjumiini kasutatakse pealveelaevade ründamiseks ligi 60 meetri sügavuses ning allveelaevade ründamiseks ligi 200 meetri sügavuses vees. Miine on võimalik veesata nii pealvee- kui ka allveelaevadelt ning lennukitelt.
Põhjamiine on võrreldes kontaktmiinidega oluliselt keerulisem avastada. Tavaliselt on need varustatud suurema lõhkeainekogusega, mis võib mõjumiinidel ulatuda 125 kilogrammist kuni 1400 kilogrammini, mida on umbes kümme korda rohkem kui kontaktmiinidel.
Mõjumiinid on oma nime saanud põhjusel, et need on varustatud mitme sensoriga, millele mõju avaldades miinid aktiveeruvad. Kolm põhilist sensorit, mida mõjumiinidel kasutatakse (eraldi või kombineerituna) on magnetsensor, akustiline sensor ja rõhuandur.
Magnetsensor aktiveerub mõjumiinidel olukorras, kus metallist laevakere põhjustab miini läheduses magnetvälja muutuse. Akustiline sensor aktiveerub laeva sõukruvist ja masinast tulenevatest helidest. Rõhuandur reageerib selle kohal muutuvale rõhule. Sattudes laevakiilu all olevasse muutunud rõhu tsooni, annab rõhuandur üldjuhul teistele sensoritele märku valmisolekuks, kuid ei pane miini kohe plahvatama.
Kuigi magnet- ja akustiline sensor suudavad sihtmärgi tuvastada suuremalt distantsilt kui rõhuandur, muudavad kaks esimest miini haavatavaks. Seda eelkõige miinitõrjeoperatsiooni seisukohalt, kus imiteeritakse laeva magnetvälja ja heli (näiteks helikopterilt alla lastavatelt seadeldistelt), mille eesmärk on miin aktiveerida.
Oluline on mõista rõhuanduri tähtsust koostöös teiste sensoritega. Kui heli ja magnetvälja on miini aktiveerimiseks küllaltki lihtne imiteerida, siis liikuvalt laevalt tulenevat rõhu muutust märksa keerulisem. Kuna rõhuandur võib anda valehäireid suure lainetuse tõttu, kasutataksegi seda kombineerituna teiste sensoritega.
