Uuringu kõige olulisem järeldus ei ole teadlastele üllatus: sotsiaalmeedia tähtsus suureneb kriisi ajal peamise kommunikatsioonikanalina. Pöördvõrdeliselt väheneb sotsiaalmeedia vähese reguleerituse aktuaalsus. Näeme erinevates riikides, sh Eestis, suundumust, kus ametlikke teateid edastatakse esimesena sotsiaalmeedias.

„COVID-19 kohta levitatakse erineva tõendatuse ja kontrollitavuse astmega infot ja sageli levib see just sotsiaalmeediakanalite kaudu. Tagajärjed võivad olla fataalsed, nagu sageli kriisiajal, kui inimestel tuleb teha otsuseid kiiresti ja samal ajal hoolitseda enda vaimse tervise eest,“ kommenteerib uuringu avaldanud võrgustiku juht Tallinna Ülikooli inimõiguste professor Mart Susi.

Peamine soovitus on nii kodanikuühiskonnal kui ka sotsiaalmeedia kanalitel endil faktikontrolli teha tulemusi järjekindlalt edastada. Informatsiooni valimatu kustutamine võib seejuures tunduda mugav, kuid “libe” tee, lisab ta.

Susi toob välja teadusuuringute fookuse muutuse: „Siiani on teadlaste ja praktikute põhitähelepanu keskendunud veebimeediaportaalides toimuvale sisu edastamise ja kasutajate postituste hindamise protsessi kriitikale – heidetakse ette selgete standardite ja läbipaistvuse puudumist.

Nüüd on aga fookus liikunud protsessilt lõpptulemusele – edastava informatsiooni sisule. Me ei küsi, kuidas sotsiaalmeedia on suuteline võitlema valeinfo vastu, vaid küsime, kas see on seda suuteline tegema. Ja kui on, siis „kuidas“ ei ole enam nii oluline.

Nimetame seda nähtust standardite puudumise, meelevaldsete hinnangute ja läbipaistmatuse normaliseerumiseks. Milleks varem võinuks kuluda kümme aastat, on kriisi ajal juhtunud vähem kui aastaga.“

Uuringus osalenud teadlaste jagatud seisukoht oli, et valitsustel ei tuleks karta ametlike teadete levitamist sotsiaalmeedias, vaid pigem kasutada seda kanalit tõhusaks kommunikatsiooniks.

Uuring viidi läbi kahe kuu kestel lähtuvalt erinevates riikides väljakujunenud sotsiaalmeedia praktikast. Teostamisel osales 40 teadlast ja eksperti 19-st riigist, sh väljastpoolt Euroopa Liitu.

Uuring on rahastatud Euroopa Komisjoni poolt. Global Digital Human Rights Network on asutatud EL-i teaduse ja tehnoloogia koostöö programmi kaudu ning ühendab enam kui 80 teadlast 32 riigist.