Tegelikkuses on probleemi tehniline lahendus lihtne. Laialt tuntuks saanud keskkonnad nagu Zoom, Google Meet või Microsoft Teamsi videokoosolek võimaldavad lihtsa vaevaga näo taga oleva vaate asendada pildi või lausa animatsiooniga - tahad olla kosmoses või liivasel mererannal - pole probleemi. Seega teiste pereliikmete ja koduvaate "kaasamine" distantsis toimuvasse videotundi pole enam vajalik.

Kui aga arvamust natuke laiemalt vaadelda, siis on kurb see, kus on tekkinud arusaamine, et õpetajad nõuavad kaamerapilti õpilase õigustamatult rohkeks jälgimiseks ja tema kohalolus veendumiseks.

Tuleb vaadata selle olukorra "taha". Õppimise seisukohalt on väga suur vahe selles, kas õpilane on reaalselt kohal või ainult "kohal". Kuulmine ei ole veel kuulamine ja nägemine ei ole veel vaatamine. Kui reaalses klassiruumis saab õpetaja väga palju rohkem ära teha selleks, et õpilase tähelepanu haarata, siis distantsis on see väga suur väljakutse.

Õpetaja tahab hoolitseda selle eest, et õpilane osaleks õppimises. Mitte ainult tulemuste hindamise kaudu, vaid ka õppetegevuses laiemalt. Seda ei saa kindlasti nimetada privaatsust üsna riivavaks, vaid see käib asja juurde. Isikuandmeid töödeldakse õppimise käigus nii tavalises klassiruumis kui ka virtuaalsena. See on muuseas seadusega õpetajale pandud kohustus.

Õppimine on mitmepoolne protsess. Tehnilised abivahendid püüavad seda distantsõppes pakkuda nii palju, kui see vähegi võimalik on. Tuleb tõdeda, et kui kõrgkoolides ja ka gümnaasiumis on õpilaste iseseisva töö oskus juba heal tasemel, siis põhikooli väiksemate jaoks on see väga suur väljakutse ja ilma lapsevanema ja õpetaja abita raske - distantsis veelgi raskem.

"Kui tahavad VEEBItunde, siis pangu kaamerad sisse. Kui ei taha kaameraid sisse panna, siis võib veebitundide asemel kuulata raadiosaateid ja lugeda õpetaja poolt eKooli pandud materjale..." (Martin Saar, õpetaja. Sotsiaalmeedia, 14.12.2020).

Seega "seinaga rääkimine" võib olla hea lahendus osadele, aga mitte kõigile ja mitte väiksematele. Alati on võimalik kontrollida "kohalolekut" igasuguste tehniliste võtetega korraldades õpilastele kiirküsitlusi, tunnikontrolle ja palju muudki. Asi ei ole mitte kontrollimises ja kohalolekus, vaid vaja on õppida ja õpetada.

Kas õpilane ikka ise tegeleb õppetööga või paistavad sealt tagant kellegi teise "kõrvad"? Seda tuli distantsõppes ette küll, et lapsest sai järsku kõrgtasemel filoloog või kunstnik. Vahel sai õpilastele antud individuaalsust eeldav ülesanne täidetud nagu tehasetellimus - kõik tooted olid ühesugused. Ka see on eetika ja vastutuse küsimus - mitmepoolne.

Isikuandmed on muidugi olulised. Ka lapsevanem peab hoolitsema selle eest, et õpetaja pilti ei näeks nii ta ise kui ka õed-vennad. Nii on ka klassiruumis - kõrvalised isikud ilma loata tunnis viibida ei tohi. Oluline ei tohiks see olla ainult videopildi edastamisel, vaid kõiges, millega tunnis tegeletakse. Väga paljud asjad, mis sünnivad füüsilises ruumis on palju rohkem probleemiks, kui virtuaalsena. Virtuaalne kiusamine ei olegi justkui nii suur kiusamine, anonüümses kommentaariumis kellegi solvamine on ka justkui nagu väiksem tegu. Nüüd siis vastupidi. Videopilti ei tohi jälgida, aga õpilase tegutsemine klassiruumis ja tema "pidev jälgimine" nii teiste õpilaste kui ka õpetaja poolt on okei.

On muidugi mõistetav, et "minu kodu on minu kindlus", kuid teiselt poolt tuleb arvesse võtta ka seda, et lapsevanema kohustus on luua kodus õppimiseks soodustavad tingimused - seda mitte ainult sellel tasemel, et lapsel oleks kodus laud, tool ja laualamp, vaid ka näiteks õppimisrahu. Isegi tänapäevaste digivahendite turvaline ja mõistlik kasutamine on tingimuste loomine. Seega kohustused ei ole ainult koolil ja õpetajal.

See ei tohiks tulla lapsevanemale üllatusena, et koolikohustuslik laps peab koolis "käima" praeguses keerulises olukorras ka distantsilt - kohustus ei kehti ainult koolimaja ja klassiruumi kohta.

Kas tulevikus saab laps või lapsevanem võtta vastu otsuse, et ta osaleb klassiruumis tunnis ainult üksinda, sest siis ei "töötle" teised õpilased ja ka õpetaja tema isikuandmeid? Ehk siis kui laps tunneb, et nüüd on tema isiklikku ruumi riivatud, astub ta klassiruumi uksest välja ja õpetajal pole siin enam midagi kaasa rääkida.