Nüüd on „hädaga-tehtud-elektriliste“ aeg läbi ning Volkswagen tutvustas oma esimest ainult elektriautodele mõeldud platvormile loodud autot. Aga…

Kas ostaksite endale mantli, mille müügile tulekut on pikalt oodatud ja hind üsna krõbe, kuid sellel on lihtsalt üks nööp puudu? Ei, see ei sega, kanda saab ikka, ülejäänud nööbid on ju paigas ning pealegi lubab müüja selle oma kulu ja kirjadega hiljemalt kevadel külge õmmelda.

Põhimõtteliselt ju võiks, aga kui tegu on soliidse poega, siis ootaks sealt ju ka valmistoodet. Kuidas see kõik ID.3 seondub, selgub peatselt.

Olulisimast ehk akust

Särtsuka puhul olulisim – esimestel Eestisse jõudnud autodel (ID.3 1ST) on aku mahtuvus 58 kWh, hiljem lubatakse ka 77 kWh (ID.3 Max) ning 45 kWh akuga säästuversiooni.

CCS standardit toetavast laadijast saab alalisvoolu kätte 100 kW võimsusel, säästuversioon piirdub 50 kW-ga. Tavalisest seinakontaktist kulub suure aku piripardani täis laadimiseks üle päeva, iga 10 tunniga lisandub keskmiselt 100 sõidukilomeetrit (tootja andmetel, tegelikult saab pisut rohkem).

Auto läbib WLTP metoodika kohaselt ühe akutäiega 300-420 km. Testi jooksul suutis ID.3 oma lennukaugust väga täpselt ette ennustada ning läbitava kilometraaži osas üllatusi ette ei tulnud. Selline ausus on kahtlemata kasuks ning vähendab kulusid treilerile, kuid 300 km läbisõitu talvistes tingimustes saavutada ei õnnestunudki.

Testis saavutatud keskmine kulu 21,5 kWh/100 km (1/3 linn, 2/3 maantee) tähendab, et lubatud sõiduulatus ei saagi välja tulla. Võib-olla saaks, kui lülitada kliimaseade välja ning alandada sõidukiirust ca 40 km/h võrra, aga e-Crafteriga seda juba proovisime ja teistkordselt teha ei taha.

Kompaktne ja mahukas

Ajam arendab 110 kW (150 hj) ning tühimass on 1,8 tonni. Samas on mõõtmed üsna kompaktsed – tervelt 2,77m teljevahega auto on üksnes 4,26 meetrit pikk, ent 1,5 m kõrge. See tähendab, et sisenemine ja väljumine on nagu mahtuniversaalis – selle erinevusega, et iste asub autopõhjale üsna lähedal. Arusaadav – uuele MEB platvormile ehitatud auto akud asuvad põhja all ning seeläbi on sõitjateruum kõrgemal.

Juhikohale maandudes selgub, et iste on mugav ja mitut moodi seatav. Pisut mulli meenutav kerekuju võimaldab eesistujatel laiutada ning kui keskmine eesti mees juhikohal end paika seab, on taga piisavalt pea- ja põlveruumi, kuid madal esiistme padi ei võimalda päkkasid hästi istme alla mahutada. Samas on raske auto üllatavalt tundlik külgtuule suhtes – suur külgpind ja kõrgus jätavad oma jälje.