Nagu koroonapandeemia eelmäng: kuidas koolerahirm 1830. aastatel Venemaa halvas
(1)
Sellised olid sotsiaalsed reaktsioonid koolerapandeemiale 1830. aastate Venemaal. Hädast aitas üle saada elanikkonna vabatahtlik tegevus haiguse vastu, kirjutab Anu Rae ajakirjas Imeline Ajalugu.
Kui koolera jõudis 19. sajandil Euroopasse, tekitas see tugeva sotsiaalse reaktsiooni. Esiteks polnud keegi seda haigust enne näinud ning teiseks olid tõvel üsna alandavad sümptomid.
Esimene märk haigestumisest oli nimelt kõhulahtisus ilma mingi eelhoiatuseta. Tolleaegses kõnepruugis nimetati seda ilma tseremoonitsemata „koolera pasanduseks“.
„Halb, oksele ajav maik suus, ilane suu, puuduv söögiisu, pääpööritus, rahutu olek, unepuudus, higistamine, pleekinud nägu ja vedel sage pasandus ilma kõhuvaluta, kusjuures pisut kolisemist sisikondas kuulda on. Haiged tunnevad enamiste suurt väsimust ja tüdimust,“ kirjeldas koolera sümptomeid 1885. aastal Peterburis välja antud trükis „Eestirahva tervisehoidmise ja arstitääduse kirjakogu nr. 1“.
Need tõsised ebameeldivused paraku kahvatusid koolera järgmiste staadiumide ees, milleks olid tugevad valud ja krambid. Surm saabus vedelikupuuduse tagajärjel.
Venemaa, mille koosseisu kuulus toona ka Eesti, oli üldse esimene Euroopa riik, mis kooleraga kokku puutus. See juhtus juba 1823. aastal, kuid siis levis haigus kõigest väikesel alal ja jäi seetõttu üldise tähelepanu alt välja.
Ainus info selle haiguse kohta pärines inglaste kirjeldustest India kohta, kuid Venemaa oludes polnud sellega suurt midagi peale hakata.
Pandeemia kohta andmete kogumiseks ja info levitamiseks loodi koolerakomiteed, ning ehkki need saadeti juba järgmisel aastal laiali, oli pretsedent loodud ning sellest oli kasu ka edaspidi.
Teine koolerapandeemia oli palju julmem ning laastas tsaaririiki aastail 1829–1832. See sai alguse Kaspia mere piirkonnast ja levis sealt üle kogu Venemaa Euroopa-osa. Esialgu ei tekitanud see valitsuses mingit huvi ning usuti, et haigus jääb lokaalseks probleemiks, mida suudetakse kohapeal hallata. 1829. aastal oligi see veel nõnda.
Siiski soovitas vast loodud meditsiininõukogu valitsusel kehtestada karantiine, mis tähendanuks kauba liikumise takistamist. Valitsus eiras majanduslikel kaalutlustel meditsiininõukogu soovitusi ega kehtestanud karantiini. Orenburgi kuberneril, kes oli oma linnas karantiini kehtestanud, lausa keelati meetmeid kasutusele võtta.
