Miks luuakse maailmas suuremate kõrval ka palju minirakette?

Minirakettide mõõtmed ja mass moodustavad üksnes murdosa suurte kande­rakettide omadest.

Ometi on just väikesi ja nobedaid rakette taevas üha rohkem. Nende abil saavad teadlased uurida õhu­kihte, millest hiiglased lihtsalt läbi müristavad, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Minikosmoserakett on oma kümnemeetrise pikkuse ja kahetonnise massiga maailma suurima kanderaketi Falcon Heavy kõrval justkui hiir võrdluses elevandiga.

Too „kosmiline hiir“ pole ainus: praegu on pisirakette taevasse lendamas palju. Väikestel kanderakettidel on olulised plussid: neid saab valmistada kiiresti ja odavalt ning nende abil saab uurida neid atmosfäärikihte, millest nende suured vennad lihtsalt läbi müristavad.

Vastupidi suurte kosmoserakettide osalusel toimuvatele missioo­nidele, mille ettevalmistamine võib võtta aastakümneid, saab panna miniraketi­missiooni kosmosesse saat­miseks valmis kõigest mõne kuuga. Nii ongi väikerakett loomulik valik, kui mõni pisiprobleem kiiresti lahendust vajab.

Viimaseil aastail on minirakettide arv tohutult kasvanud. Kui 2015. aastal töötati maailmas 20 miniraketi loomise kallal, siis 2019. aastal oli see arv juba 100.

Minirakettidega kosmosesse viidud seadmetega on juba uuritud nii virmalisi kui ka osoonikihi auke. Peagi kavatseb NASA nende kasutusvaldkonda laiendada, saates järgmisel aastal miniraketi kosmosesse programmi SISTINE raames.

See rakett viib orbiidile teleskoobi, mis suunatakse meile kõige lähemal asuvale Alpha Centauri tähesüsteemile. Saadavate andmete põhjal loodetak­se katta suur tundmatu ala meie olemasolevates teadmistes elu märkide ja võltselumärkide kohta.

Minirakett pole mingi värske leiutis. Tegelikult olidki esimesed kosmose piirimaile jõudnud raketid suhteliselt väikeste mõõtmetega. Need startisid üle 75 aasta tagasi Teise maailmasõja päevil.

1944. aasta juunis jõudis sakslaste rakett V-2 esimesena Karmani jooneni – nii kutsutakse maa­pinnast saja kilomeetri kõrgusel asuvat piirkon­da ja seda on defineeritud kosmose piiri­na. V-2 polnud muidugi mõeldud rahumeelseteks kosmoseuuringuteks, vaid selle­ga rünnati Ühendkuningriigi linnu.

Pärast sõja lõppu konfiskeeris USA raketti­de komponente ja viis USAsse ka rakettide ehitamisega tegelenud insenerid Wernher von Brauniga eesotsas.

Loe minirakettide võidukäigust lähemalt novembri Imelisest Teadusest!