INTERVJUU TARTU USUTEADLASEGA | Jeesus Kristuse DNA müsteerium - oli ta geneetiliselt jumal või inimene?

Jeesus Kristuse jumalik päritolu ja eostamine on tänaseks juba enam kui kaks tuhat aastat väldanud mõistatus, millele otsivad lahendust teadlased väga paljudelt erialadelt. Oli ta geneetiliselt jumal, inimene või segu mõlemast? Kas ja kuidas sai Jumala DNA Neitsi Maarja vahendusel Jeesuse rakkudesse? On kuidas on, aga päris kindlasti ei saa Jeesuse isaks peetavaks jumalat pidada alaealise Neitsi Maarja kallal tegutsenud geenisusserdajaks, leiab intervjuus Fortele Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse lektor Roland Karo.

Teooriaid selle kohta, kuidas sai Neitsi Maarja sünnitada poja ilma vastassoo esindajaga vahekorras olemata, on kümneid. Isegi kuni selleni välja, et Jeesus sündis mitmete putuka- ja loomaliikide seas väga levinud partenogeneesi tulemusel, mille käigus munarakk pooldub iseenesest ning toob esile järglase, ilma et seda oleks viljastatud.

Roland Karo räägib, et Jeesuse loo juures on olulisim siiski jumaliku ilmutuse ning armastuse paljuski sõnastamatu müsteerium ning et teoloogiline arusaam asjast on, et Jeesus Kristus oli ühekorraga täielikult inimene ja täielikult jumal.

Mida räägivad värskeimad usulis-geneetiliste vaidluste tulemused selle kohta, kas Jeesuse sünd võis endast tõesti kujutada partenogeneesi? Teadlaste sõnul on see ka selgroogsete osade liikide seas levinud ning väidetavalt on ametlikult tuvastatud ka neli-viis juhtu inimeste puhul. Kui see oli partenogenees, siis kuidas selgitada seda, et Jeesus oli meessoost? XY-soomääramissüsteemis sünnivad apomiksise korral teadlaste kinnitusel vaid emased.

Tõsi, partenogenees on eluslooduses tuntud nähtus ja kui vaadelda Jeesuse sündi nende andmete valguses, võib kergesti jääda mulje, et neitsistsünni müsteerium on teaduse abiga lahendatud. Siiski - nagu viitab ka teie küsimus - on asi tunduvalt keerukam ja mitmetahulisem ning mingit konsensust teemaga rinda pistnud autorite vahel pole.

Oma väga tasakaalukas artiklis Can modern biology interpret the mystery of the birth of Christ käivad Giuseppe Benagiano ja Bruno Dallapiccola läbi olulisemad teadusartiklid, mis Jeesuse sündi bioloogiliselt partenogeneesiga püüavad seletada. [1] Nende järeldus on, et puhtteoreetiliselt on see võimalik. Samas aga osutavad nad veenvalt ka sellele, kui keerukaid geenitehnoloogilisi manipulatsioone on tarvis, et partenogeenne aktiivsus inimrakkudes võiks viia välja kantud rasedusele.

Kokkuvõttes võib öelda, et neitsistsünd ei ole põhimõtteliselt võimatu, aga vähemalt meie praeguste bioloogia-alaste oskuste-teadmiste puhul eeldaks see põhjalikku ja eetiliselt kahtlast "susserdamist" Neitsi Maarjalt võetud doonorrakkude kallal.

Ja on küsitav, kui hingehoidlik oleks pakkuda kristlikule üldsusele kujutlust Jumalast kui (tõenäoliselt alaealise) Maarja kallal informeeritud nõusolekut saamata ja oma uurimust eetikakomiteest luba küsimata läbi viivast geenisusserdajast.

Aga mõttemängu võime ju huumorimeelt säilitades siiski mängida! Pidades silmas, et partenogenees ei ole põhimõtteliselt mõeldamatu ning oletades, et Naatsareti Jeesus ongi tõepoolest sõna otseses mõttes neitsi poeg - kuidas selgitada Jeesuse meessoolisust?

Nagu ka teie küsimusest ilmneb, on tõsi, et kui Jeesus olnuks tõepoolest saadud Maarjast neitsina, pidanuks ta olema tüdruk. Nagu osutab Doreen Kimura oma toredas raamatus Sex and Cognition, on inimloote nö vaikimisi arengusuund tüdruk. Suguelundid on algselt mittediferentseerunud ja kui mingil põhjusel raseduse kulgedes meessuguhormoonide mõju ei avaldu, kasvab laps üles kurvikaks tütarlapseks hoolimata sellest, et geneetiliselt on ta poiss (XY kromosoomikombinatsioon).

On võimalik kujutleda ka vastupidist protsessi - et geneetiline tüdruk sünnib väliselt poisi või androgüünsena. Sellelaadseid näiteid leiab nn CAH (ingl congenital adrenal hyperplasia) tüdrukute puhul.[2] Jeesusest peaks sel juhul mõtlema kui ülimalt ebatõenäolise spontaanse partenogeneesi kaudu sündinud ja kehaliselt ebatüüpilisest androgüünist. Ja see viiks teoloogiliselt veel kummalisemate järeldusteni kui ülalmainitud kujutlus geenisusserdajast Jumalast.

Seetõttu arvan, et vaadeldud bioloogiast informeeritud mõttekäike tuleks vaadata laiemal teoloogilisel taustal.

Esiteks tuleb rõhutada, et väga paljud piibliteadlased loevad neitsistsünni pärimust sekundaarseks, juhtides tähelepanu, et vanimais tekstikihtides ei ole juttu mitte käima peale jäänud neitsist, vaid noorest naisest. Millisel juhul muutub kogu huvitav jutt partenogeneesist kõrvaliseks.

Küll aga tasub vaadeldust kõrva taha panna see, et küsida küsimusi Jeesuse bioloogilise elu kohta pole sugugi asjatu.

Teoloogiline arusaam asjast on, et Jeesus Kristus oli ühekorraga täielikult inimene ja täielikult Jumal. Sedavõrd, kuivõrd Jeesus oli täielikult inimene, pidi tema keha ja aju alluma nendelesamadele printsiipidele, mis meie oma. Ja ses plaanis on täiesti õigustatud katsuda jõululapse sünnimüsteeriumi avada ka meile tuntud teaduslike teadmiste kaudu.

Ent unustada ei tohiks ka mündi teist poolt - Jeesuse jumalikku loomust. Ning siin ei aita bioloogia meid kuigivõrd. Oletagem näiteks, et püüame sisukalt rääkida Jeesuse genoomist. Normaalsel juhul on lapsel ema ja isa, kes mõlemad lapse genoomi panustavad. Kui võtta tõsiselt arusaama, et Maarja jäi käima peale Pühast Vaimust ja püüda seda olukorda valgustada meie bioloogiliste teadmiste pealt, siis oleks täiesti selge, kuidas Jeesus sai olla täielikult inimene - selle poole panustas temasse Maarja.

Aga kuidas mõelda tähenduslikult isa - Issanda Jumala - "genoomist"?

Sõnaga - on täiesti õigustatud ja põnev küsida inimene Jeesuse kohta küsimusi, mida inspireerivad meie kasvavad teadmised sellest, kuidas inimelu tekib ja kasvab.

Ent samas tuleb säilitada elutervet huumorimeelt ning mõista, et Jeesuse loo juures on olulisim siiski jumaliku ilmutuse ning armastuse paljuski sõnastamatu müsteerium.

Kes meist vahetaks tõelise armastusetunde armastuse neurokeemilise kirjelduse vastu? Ent samas on armunul kindlasti huvitav teada saada, kuidas tema aju seda suurepärast õnnestavat seisundit vahendab!

Milline võis ikkagi olla jumala roll Jeesuse "eostamise" juures? Variante on ju mitmeid. Kas jumal võis näiteks Maarja rasedusse panustada seemnerakuga, mis kandis jumalikku DNA-d ning viljastada sellega Maarja, mis juhul Jeesus olnuks üheagselt nii inimene kui jumal? Või kas jumal võis sekkuda partenogeneesi ja vahetada vargsi välja ühe kromosoomi, et sünniks poiss? Või kas jumal võis paigutada Maarja üsasse juba enda poolt valmis meisterdatud loote - ise oleks ta sel juhul isa, aga Maarja oleks surrogaatema ning Jeesus 100% jumal?

Kõik need on väga intrigeerivad küsimused ja ses mõttes ka täiesti legitiimsed, et niivõrd kuivõrd Jeesus oli ajalooline isik ja täielikult inimene, pidi tal kahtlemata olema ka oma isikupärane DNA.

Ent teisalt põrkame siin vastu sedasama seina, millest ülal oli jutt - kui mõttekas oleks rääkida Jumala DNA-st?

Kui Piibel sedastab, et Jumal on Vaim ja kui apofaatiline teoloogia on läbi aegade alla kriipsutanud asjaolu, et meie inimlikud kognitiivsed tööriistad, on Jumalast kui täiuslikust olendist kõnelemiseks põhimõtteliselt sobimatud, siis muutub jutt jumalikku DNA-d kandvast seemnerakust absurdimaiguliseks.

Arvan, et meil tuleb leppida - elus on palju sellist, mille puhul ainus adekvaatne reaktsioon on tähendusrikas vaikimine.

Antud juhul niisiis - jah, Jeesus oli täielikult inimene, kelle genoom oli kõigi eelduste kohaselt meie omale väga sarnane. Sest muidu polnuks ta täielikult inimene, nagu teoloogiline konsensus seda nõuab.

Aga teisalt oli ta ka täielikult Jumal. Ning asja selle külje juures ei aita bioloogiliste "mutrite ja poltide" lahtiharutamine meid palju. Mis aga, seda veelkord rõhutades, ei tähenda, nagu poleks "mutrite ja poltide" tundmaõppimine huvitav või inspireeriv!

Lõpetuseks siia veel üks märkus küsimuses mainitud surrogaatemaduse kohta: minu hea piibliteadlasest kolleeg ja sõber Ain Riistan märkis - kui temaga teie küsimusi arutasime -, et Jeesuse aegadel ei teatud kromosoomidest veel midagi.

Valitsev vaade oli, et mehe seemnes sisaldub kõik vajalik. Naine annab omalt poolt ainult üsa. Sellise (seksistliku) skeemi kohaselt võiks Maarjat tänases mõttes niisiis tõepoolest Jumala Poja surrogaatemaks pidada.

Ent tuleb pidada silmas, et samal ajal oli toonaste arusaamade kohaselt inimene see, kes on naisest sündinud - siit ka Jeesuse enesekohane ütlus inimese poeg.

Niisiis tuleb selle teema kokkuvõttena taas kord tõdeda seda, mida paljud teoloogid on läbi aastasadade olnud sunnitud tõdema: see, kuidas Jeesus saab paradoksaalselt olla ühtlasi täielikult inimene ja Jumal, on vähemalt tänasel päeval veel küsimus, mida teadus läbi hammustada pole suutnud.

Aga kes teab - võib-olla kunagi jõuame selleni? Usun, et just lootus kunagi kusagil sellele pihta saada, kuidas Jumalaga siis tegelikult asjalood on, on miski mis kannustab tagant iga tõsist teoloogi - isegi kui ta on sellest vaid hämaralt teadlik ja samas väga teravalt teadlik sellest, kui kohmakad meie tööriistad sellest suurest müsteeriumist mõtlemiseks on.

Küsiks ühtlasi selle ka ära, kas ajaliselt sündis Jeesus tegelikult mitte detsembris vaid septembri lõpus - oktoobri alguses juutide lehtmajade püha paiku?

Täiesti selge on vaid niipalju, et Jeesuse Kristuse sündimise pühitsemine detsembri lõpul on sümboolne - tähistades valguse võitu pimeduse üle, mida seoses talvise pööripäevaga on ikka tähistatud ka väljaspool kristlikku kultuuri.

Selle üle, milline võiks olla Jeesuse tegelik, bioloogiline sünnipäev, on piibliteadlased pidanud tuliseid debatte. Kui küsisin oma healt kolleegilt Ain Riistanilt ses küsimuses eksperthinnangut ja palusin naljaga pooleks ka täpset kuupäeva, vastas ta - toetudes briti astronoomi David Hughes'i arvutusele (mis omakorda toetub oletatavasti Jeesuse sünniga seotud Jupiteri ja Saturni konjuktsioonile) - et Jeesus sündis 15. septembril aastal 7 e.m.a.[3]

Nii julged dateeringud on siiski pigem erandlikud. Küll aga võib öelda, et laiades piirides valitseb piibliteadlaste hulgas konsensus, et Jeesuse tegelik sünniaeg langeb perioodi mõned aastad enne meie aja algust.

---

[1] Vt vastustega kaasa pandud artiklit: Benagiano, Giuseppe; Dallapiccola, Bruno. Can modern biology interpret the mystery of the birth of Christ? - The Journal of Maternal-Fetal & Neonatal Medicine, 28 (2), 2015, 240-244.

[2] Kimura argumendi leiab: Kimura, Doreen. Sex and Cognition. Cambridge (Massachusetts): The MIT Press, 2000, 17-22.

[3] Originaalteos, kust selle arvutuse leiab ja millele Ain Riistan (TÜ usuteaduskonna programmijuht ja Uue Testamendi lektor, PhD) viitab, on: Hughes, David. The Star of Bethlehem: an astronomer's confirmation. Walker, Pocket, Dent, Corgi, 1979.