USA ookeani- ja atmosfääriuuringute ameti NOAA teadlased on ookeanipõhjas tehtud HD-kvaliteediga videoülesvõtete põhjal ametlikult tuvastanud uue mere-elukaliigi.

Liik ladinakeelse nimetusega Duobrachium sparksae on kummaline sültja kehaga ja vähem kui millimeetri pikkune kammloom, kuigi leidub ka paarimillimeetriseid isendeid.

Kammloomaga puutus 2015. aastal Puerto Rico ranniku lähedal kokku ja teda filmis kaugjuhitav allvee-uurimissond Deep Discoverer, mis jõudis selleni Arecibo amfiteatris (pinnavorm Guajataca kanjoni nimelises veealuses süvendis).

Organismi analüüsimine näitab, et see on lihtsalt eristatav kõigist teistest teadaolevatest kammloomaliikidest.

„Meil pole küll sama häid mikroskoope kui laboratooriumis, kuid videosalvestis annab meile piisavalt teavet olendi morfoloogia üksikasjaliseks mõistmiseks,“ selgitas NOAA merebioloog Allen Collins. „Näiteks teame täpselt, kus asuvad selle kammlooma suguelundid ja muud kehaosad.“

D. sparksae kõige tähelepanuväärsemad kehaosad on sibulakujuline õhupallilaadne kere ja kaks kombitsalaadset jäset.

Kaugjuhitav sond filmis u 3900 meetri sügavusel kokku kolme eri isendit. Ülesvõttel on näha, kuidas üks kammloomadest paistab oma kombitsaid kasutavat iseenda kinnitamiseks merepõhja.

„See oli kaunis ja ainulaadne elusolend,“ kirjeldas okeanograaf Mike Ford. „See liikus nagu kahe trossiga merepõhja külge kinnitatud kuumaõhupall, säilitades põhja kohal spetsiifilist kõrgust. Seda, kas loom ka tegelikult merepõhja külge kinnitus, me kindlalt öelda ei oska.“

Kammloomad võivad pealiskaudsel vaatlemisel meenutada meduuse, kuid pole nendega tegelikult lähedases suguluses. Lihasööjad kammloomad toituvad väikestest lülijalgsetest ja mitmesugustest vastsetest.

Tänini on kirjeldatud kuni u 200 kammloomaliiki; keskeltläbi avastatakse üks uus kammloomaliik aastas. Kuna nende kogumine on keeruline, on suurem osa avastustest tehtud videosalvestiste põhjal, mis võimaldavad kirjeldada kammloomade välimust.

Ehkki avastuse teinud uurijate töörühm loodab tulevikus koguda ookeanist uue liigi esindajaid, et neid põhjalikumalt kirjeldada, võib taaskohtumine mere-elukaga võtta aastakümneid aega.

Tavapäraselt u nelja kilomeetri sügavusel elutseva hapra, sültja kehaga elusolendi toimetamine merepinnale võib olla üsna keerukas protseduur.

„Isegi kui meil oleks vajalik varustus, jääks kammlooma töötlemiseks väga vähe aega, kuna sültja kehaga loomad ei säili hästi,“ rõhutas Collins. „Kammloomad on selles osas isegi hullemad kui meduusid.“