Kuidas miinijahtija EML Sakala osales Baltops-suurõppusel
Õppusel osalevaid üksusi polnud enne põhimõtteliselt olemas. Nagu meresõjas tavaks, formeerusid need üksused riikide väevõimepanusest – seda nii fregattide, miinijahtijate, lennukite kui ka kõige muuga, kirjutab EML Sakala operatsiooniohvitser leitnant Mati Jänes ajakirjas Sõdur nr 5/2020.
Eesti panustas omalt poolt kaks laeva: EML Sakala ja EML Wambola. Üksus, millesse meid mölliti, formeeriti BALTRON-i ehk Balti riikide koostöös asutatud mereväeeskaadriga, mille tuumikuks oli BALTRON-i staap, mis Wambola kui staabilaeva peale asus.
BALTRON alustas oma õppust kaheliikmelisena, sest just nii sõitis ta – staap Wambola peal, Sakala tema järel formatsioonis — Miinisadamast õppuse poole välja. Liikusime läbi Väinamere, jäädes Sõrve sääre juures ootama, kuniks ilmaennustuse lubatud torm Läänemerel mööda läheb.
Just siis, kui Sakala veeskas ankru, hakkas tuul tõusma. Õnneks oli Saaremaast ja Lätist meile reaalset kasu ja nad kaitsesid meid avamerel kerkiva laine eest.
Muutunud ilma jõudu näitas see, et meie ankur hakkas mööda põhja lohisema – s.t, vette lastud ankruketi raskus merepõhjas polnud piisav, et laeva paigal hoida.
Suurimat tuska sai kõiges selles tunda üks meie relvastusmaat, kes oli just enne õppusele minekut ankruketi lülid üle värvinud. Nüüd sai ta raske paratamatusena vaadata, kuidas mööda merepõhja vagu ajades nühkis värskelt võõbatud metallahel endalt kogu eelneva töövaeva maha.
Kui tuul vaibus, hiivasime ankru ning sõitsime vaevalt Gotlandi riivates meie kogunemiskohta Rootsi kaguosa rannikul Ravlunda juures. Seal liitusid BALTRON-iga lätlaste miinijahtija Talivaldis, poolakate miinitraalijad Cajka, Druzno ja sakslaste toetuslaev Donau.
Õppus algas mereväelise rivistuse ja tervitava möödasõiduga – steampast. Ilm oli selge, sirava päikesega, paiguti lendas meie läheduses mõni hävitaja. Meenutati eelnevatel õppustel juhtunud sündmusi või varasemaid mälestusi osalevatest laevadest – tuju oli hea.
Esimesed kolm päeva oli õppuse koostööharjutuste faas (CET/FIT – Combat Enhancement Training/Force Integration Training), kus meie vastselt kokku kogunenud vägi sai võimalusi standardprotseduure kinnistada ja paika loksutada. Arvestades kui mitmest eri riigist on laevad kokku tulnud, on see asjalik ja vajalik, et saavutada sujuvus üksuse sees.
See tähendas meie jaoks etteplaneeritud harjutusi (nt miinijahtimine, asümmeetriline oht), et olla valmis õppuse taktikaliseks faasiks.
Alustades miinijahtimist läks Sakala meeskond kahe vahi rutiini. Jaotusime lõunast kuuetunnisteks vahtideks: kuus tundi vahis, kuus vaba. Niimoodi saab käbikeha hea mataka ning sõjaväeeluga sümbioosis olev unevaegus alustas meie peades oma kanna kinnitamist.
Esimene maik miiniotsimisest oli sealses piirkonnas oleva selge merevee tõttu võõristavalt normaalne. Paar nädalat varem koges Sakala õppusel Open Spirit 20 Irbe väinas miine jahtides koduvete reaalsust: veealune nähtavus on nii kehv, et allveeroboti Seafox valgustiga nägi kaamerapildist vaid lõputut hõljumikardinat.
Ning kui piltlikult allveeroboti ninaga huvialust kontakti ei rammi, pole võimalik aru saada, millega on tegemist. Nüüd oli nähtavus selline, et Seafoxi operaator tunnistas pärast veeskamist, et merepõhi paistab nii kaugelt kätte, et kõrgusekartus tahab peale tulla.
Peale selle harjutasime väekaitseprotseduure. Meile lähenes tundmatu kaater, mis tahtis kangesti just sõjalaevadele lähedal olla ja "sobivalt" katki minna, et me ei saaks oma ülesandeid täita.
Sel hetkel mängis tundmatut Wambolalt veesatud kummipaat, mille manöövrite abil said kõik laevad läbi mängida hoiatuste lugemist ja lahinguhäiresse minekut.
Peale selle seletada puuinglise keelt kõnelevatele isikutele (nt paadiga kaasa sõitev ennastsalgavalt halvasti inglise keelt mõistev / kõnelev mereväe teavitusohvitser), et nad hoiaks ennast üksustest ettemääratud kaugusesse.
