Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits räägib Forte usutluses esimest korda avalikult uurimistööst SARS-CoV-2 geneetilise modifitseerimise valdkonnas. Ta selgitab viiruste nõrgestamise käigus saadud vaktsiinide olemust, mis seisneb selles, et viiruse genoomi viidud mutatsioonid ei võimalda viirusel haigust tekitada, kuid sellised viirused on piisavalt tegusad selleks, et käivitada inimorganismis SARS-CoV-2 vastase immuunvastuse teke.

See omakorda annab aluse luua täiesti uuel tasemel vaktsiine, mida on koostöös India suurima ravimitootjaga juba alustatud. Lepingu detailid on osaliste kokkuleppel konfidentsiaalsed.

Merits nimetab intervjuus SARS-CoV-2 äärmiselt vastikuks tegelaseks, kellega ta kaua tööd teha ei tahaks.

Palun, kas võiksime alustuseks taas üle käia selle, milleks koroonaviirus ise on võimeline ja mil määral vajab ta paljunemiseks peremeesorganismi rakke? Mul on tunne, et see eristamine võib aidata aru saada, kuidas on üldse võimalik viiruse vastu võidelda.

Laias laastus vajab ta peaaegu kõike. SARS-CoV-2 genoom on RNA-viiruste kohta üsna suur ja ta kodeerib umbes 40–50 erinevat valku. Meie organismist võtab ta kindlasti kasutusele kümneid kordi rohkem – see on iseloomulik kõikidele viirustele.

Vaid ülisuured viirused on teatud määral autonoomsed, aga väikesed viirused – nagu SARS-CoV-2 – sõltuvad ikkagi täielikult rakust. Nad ei suuda ise toota energiat ja nad ei suuda ise sünteesida valke – need on kaks asja, mida ükski viirus ei suuda, need funktsioonid on alati peremehelt pärit.

Juhin tähelepanu ka sellele, et sageli kasutatav sõna „koroonaviirus” ei ole SARS-CoV-2 sünonüüm. Koroonaviirused on viiruste sugukond, kus on 46 tuntud liiget ja eeldatavasti tuhandeid-tuhandeid tundmatuid.

Te kirjutate oma uurimistöö kokkuvõtte alguses, et kui inimestel õnnestuks mõjutada koroonaviiruse valkude sünteesimise võimet, siis muudaks me sellega ka viiruse omadusi. Milliseid viiruse omadusi te silmas peate – mida seal üldse muuta annab?

Muuta on võimalik kõiki viiruse omadusi. Ehk siis seda, milliseid rakke ta nakatab, millised on nakatamise tagajärjed, kas ta suudab levida, kas ta tapab raku, kas ja millisesse rakutüüpi ta edasi läheb, milline on viiruse saagis. Muuta saab kõike, mis on patogeenile omane.

Kui palju suudab inimene praegu viiruse olemusse sekkuda ja tema tegevust oma tahtmise järgi suunata?

Me nimetame seda viiruse geneetiliseks modifitseerimiseks.