Erukindralmajor: Eesti vajab tõhusat õhukaitset!
Nullist ka selles mõttes, et õhukaitse vajadusega arvestaksid kõik riigikaitsjad. Erinevalt praegusest olukorrast polnud tollal ka paljude otsustajate seas kindlameelset kinnitust, et vajame õhukaitset, kirjutab erukindralmajor Vello Loemaa ajakirjas Sõdur 5/2020.
Ligi paarkümmend aastat tagasi kirjutasin artikli „Kas ja missugune õhukaitse” (ilmus Sõdurites nr 3/1997 ja 1/1998). Artikkel oli mõeldud teema tutvustamiseks ning esialgsete mõtete ärgitamiseks.
Õhuründe ja õhukaitse roll maailma tulistes paikades on tänapäeval ilmselgelt liiga nähtav ja oluline. Vast seetõttu näeme, kuuleme ja loeme meedia vahendusel juba suuremal arvul arvamusi ja kommentaare õhukaitsest.
Loomulikult on õhukaitsevahendid teinud suure sammu edasi ning nende võimed ja efektiivsus on vaieldamatult kasvanud. Ka lennuvahendite puhul näeme uusi arenguid ja seda vaatamata asjaolule, et osa lennukeid ja koptereid on püsinud aktiivses teenistuses aastakümneid.
Näiteks lennukid Su-22m4 (Su-17m4) ja Su-24M, millega olen lennanud veerandsada ja rohkem aastat tagasi, on siiamaani kasutusel ka Läänemere piirkonnas, vastavalt Poolas ja Venemaal.
Lennukite omapära on see, et neid (kui lendavaid platvorme) moderniseeritakse ja nende võimeid parandatakse lennuki sisemuses asuvate süsteemide uuendamise või väljavahetamise teel.
Samuti uuendatakse kasutatavat relvastust. See protsess puudutab kõiki lennuvahendeid, mis näitab, et nende lennuomadustega (aerodünaamika vaatevinklist) võib siiamaani rahule jääda. Või siis teisisõnu, lennuvahendite lennu- ja lahinguomadused võimaldavad täita etteantud ülesandeid.
Kuid ka õhukaitsesüsteemide seas näeme ennast kehtestanud vahendeid, uustulnukaid ning moderniseeritud süsteeme ja nende komponente. Filosoofiliselt võiks tõdeda, et loodusseadused ei muutu. Tehnika puhul on paranenud energia kasutamine ja selle juhtimise nutikus, kuid inimese ja atmosfääri omadused on jäänud ikkagi loodusseaduste piiresse.
Ka sõdur käib jätkuvalt mööda maapinda, kasutab käsitulirelvi, raskerelvi, soomustehnikat jm, aga kõige selle juures on ta vastase jaoks sihtmärk ning vajab muuhulgas ka õhukaitset. Rääkimata sellest, et maaväe lahingutehnika on vastasjõule esmase prioriteediga löögiobjekt.
Õhukaitserelvad suudavad tabada ballistilisi rakette, tiibrakette, mehitamata lennuvahendeid jne. Samas pole kuhugi veel kadunud pommid, mitmesugused raketid, pardakahurid. Ladudes jagub surmavaid tooteid veel pikaks ajaks, kuid mittejuhitav relvastus sunnib õhuründevahendeid lähenema sihtmärkidele väga lähedale.
Just viimasel juhul tõuseb esile lühimaa-õhukaitsevahendite roll. Oma tollases artiklis jäin pidama lühimaa-õhukaitserakettide teemal. Praeguseks on kaitsevägi selle tasemeni jõudnud ning on valmis ja peab nüüd edasi arenema.
Tinglikult võiks võrrelda õhukaitsesüsteeme jalaväelase tegevust tagavate tulirelvadega. Püstol on enesekaitseks ning tagab efektiivse kaitsetsooni vahetult selle omaniku ümbruses. Ka automaat on ikkagi veel individuaalne relv. Kuulipilduja aga annab võimaluse kaitsta nii seda ühte jalaväelast kui ka allüksust, kuhu ta kuulub ning selle allüksuse manöövrit lähimaastikul.
Suurtükk aga toetab ja kaitseb mitut allüksust ning nende manöövreid suuremal maa-alal. Nii on ka õhukaitserelvadel oma kasutusalad, kus kasutatakse ära nende parimaid lahinguomadusi.
Niisiis, lühimaa-õhukaitsesüsteem on allüksuse vahetuks kaitseks, nagu püstol või automaat sõduri käes. Teoreetiliselt võib ette kujutada, et kogu Eesti pinnale võiks paigutada lühimaa-süsteemid ning nende maksimaalse tabamisulatuse ringikesed katavad meid kõiki päästva õhukaitsega. Selle kaardil nähtava ilusa pildi juures on aga mitu „aga“.
Ründav lennuk võib vabalt lennata viie kilomeetri kõrgusel ning ta jääbki sellise õhukaitsesüsteemi jaoks tabamatuks, nagu ka sellelt lennukilt lastavad raketid ja loobitavad pommid. Maksimaalset tabamiskaugust kujutavad ringikesed on aga enesepettus, sest reaalse tabamistsooni kujundavad ründava lennuki trajektoor, kiirus ja kõrgus.
Efektiivne õhukaitseraketi tabamiskaugus on siiski tunduvalt väiksem kui maksimaalne, ja siin ei astu mängu mitte ainult tõenäosusteooria, vaid ka mitmesugused vastumeetmed.
Näiteks lennuki manööverdamine mõjutab selle tabamise tõenäosust, vaatamata raketi võimele luua suurt ülekoormust. Juba aastakümneid tagasi suutsid raketid manööverdada ülekoormusega 60 g, mis on mehitatud lennukitele kättesaamatu suurus.
Raketi suur kiirus, mis ületab helikiirust mitu korda, ei garanteeri eemalduva lennuki tabamist maksimaalsel laskekaugusel. Maksimaalkiiruse saavutamise järel lendab ka rakett oma trajektooril edasi kahaneva kiirusega.
Need näited reaalsete võimete iseloomustamiseks on omased kõigile õhukaitsesüsteemidele. Suure laskeulatusega süsteemide juures aga mängib erilist rolli sihtmärkide avastamise võime ja siin ei saa üle ega mööda maapinna eripäradest.
Maapind on kumer ning selle reljeef on ebaühtlane. Kui keegi väidab, et maksimaalsel tabamiskaugusel suudab rakett hävitada lennuki kõrgusel paarkümmend meetrit, siis selle sündmuse tõenäosus on kaduvväike.
