FOTOD | Vaata, kuidas ravimtaim on inimestele silmatorkamatuks arenenud, et noppijaid vältida
Hiina rahvameditsiinis kasutatav taim on arenenud inimestele raskemini märgatavaks. Teadlased avastasid, et Hiinas Hengduani mäestiku kaljustel nõlvadel kasvava püvilille (ladinakeelse nimetusega Fritillaria delavayi) värvused kattuvad ümbritseva keskkonna omadega kõige rohkem piirkondades, kus seda intensiivselt korjatakse.
See annab mõista, et inimliik suunab selle taimeliigi evolutsiooni, sundides taime värvust muutma, kuna parema kaitsevärvusega taimedel on suurem tõenäosus ellu jääda.
Uurimuse viisid läbi Hiina teaduste akadeemia Kunmingi botaanikainstituudi ja Ühendkuningriigis tegutseva Exeteri ülikooli teadlased; töö ilmus teadusajakirjas Current Biology.
„Tähelepanuväärne on näha, kuidas inimestel võib olla niivõrd vahetu ja drastiline mõju kodustamata looduslike liikide värvusele — mitte ainult nende ellujäämisele, vaid lausa nende evolutsioonile,” rõhutas Exeteri ülikooli Penryni õppelinnakus tegutseva keskkonnateaduse ja liikide säilitamise uuringute keskuse professor Martin Stevens.
„Paljudel taimeliikidel paistab olevat arenenud kaitsevärvus selleks, et peita neid taimtoiduliste loomaliikide esindajate eest, kes võivad neid süüa — siin aga näeme, kuidas kaitsevärvus areneb reaktsioonina inimestest taimekorjajate tegevusele.
Võimalik, et inimesed on suunanud ka muude taimeliikide kaitsestrateegiate evolutsiooni, kuid teaduslikult uuritud on seda üllatavalt vähe,” lisas ta.
Püvilill Fritillaria delavayi on mitmeaastane rohttaim, millel nooruses kasvavad hallist roheliseni varieeruva värvusega lehed ja mis viiendal eluaastal kasvatab aasta jooksul üheainsa õie.
Tolle püvilille-liigi sibulat on Hiinas ravimtaimena kasutatud rohkem kui 2000 aastat. Lillesibulate kõrge hind on viimastel aastatel oluliselt hoogustanud nende korjamist.
„Me eeldasime, et selle püvilille kaitsevärvuse evolutsiooni on suunanud rohusööjad loomad nagu teistegi kaitsevärvusega liikide puhul, mida oleme uurinud, kuid me ei leidnud selliseid loomi,” tunnistas Kunmingi botaanikainstituudi uurija dr Yang Niu. „Siis mõistsime, et põhjuseks võib olla hoopis inimtegevus.”
