„Kevadel, kui kõik suundusid koduõppele, ei teadnud 95% õpetajatest isikuandmete kaitse seadusest ehk GDPR-ist mitte midagi. Tegime siis IT-õpetajatega kõvasti häält ja olukord läks paremaks, aga ikka on teadmine andmete kaitsmise reeglitest väga madal," selgitas TalTechi küberkaitseteadur ja Pelgulinna gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz Samsungi digiharidusprogrammi Digitaalne IQ raames loodud videoloengu käigus.

Näiteks on õpetajatel siiani harjumus, et jäetakse teistele näitamiseks alles õpilaste parimad ja mõnikord ka halvimad tööd. „Isikuandmete kaitse seadus seda aga nõusolekut küsimata teha ei luba," lausus Lorenz.

Kui tavaõppes anti paberil esitatud töö parandustega õpilasele tagasi, siis digitaalsel kujul ei ole näiteks kunagi täielikku kindlust, kas sellest ei ole kuhugi avalikku arvutisse alles jäänud mõnda koopiat või ei ole lihtsalt digidokument valedesse kätesse sattunud.

Lorenz lisas, et luba tuleb küsida ka õpilaste nimedega erinevatesse keskkondadesse uute nimeliste kontode loomisel - olgu selleks Google või TikTok. Kui laps on noorem kui 18-aastane, tuleb luba küsida lapsevanemalt. Luba tuleb küsida ka näiteks selleks, kui kool soovib lapse pilti Facebooki üles riputada.

„Loetlesime kokku, et selliseid õppekeskkondi, mis vajavad kontode loomist, võib praegusel e-õppe ajal ühel noorel kokku koguneda lausa ligi 35. Igal õpetajal on omad eelistused ja nii neid kontosid koguneb," märkis Lorenz.

Ühel õpetajal on näiteks kolm lemmikprogrammi, mida ta oma õpilastega kasutab. Ühel õpilasel on aga kuni 10 õpetajat ja kui igaüks neist toob lauale kolm uut programmi, siis tekib lõpuks neid programme väga palju.

Iga uus konto suurendab aga võimalust, et kuskilt lekivad mingid andmed või õpilaste koolitööd. Lisaks tekitab iga uus kasutajakonto, parool ja koduleht ka suurema turvariski näiteks andmete lekkimise, võõrastesse kätesse sattumise või lihtsalt paroolide õngitsejate näol.

Õpetajate ja kooli poolt määratud programmidele lisanduvad aga ka platvormid ja rakendused, mida noored ise kasutavad. Lorenzi sõnul võiks tulevikus, mille jaoks on Eestis juba ka tööd alustatud, olla kõik erinevad õpikeskkonnad ühendatud ühte tsentraalsesse kohta. See tähendab, et õpetajal, õpilasel ja ka lapsevanem on üks keskkond, kuhu jookseb kogu õpilase haridusalane info kokku ja seda saab arvesse võtta iga õpilase individuaalse õpitee loomisel.