See tähendab, et rahvusvahelised teadlasgrupid töötavad koos Hiina kolleegide ja valitsusega, et lõplik (või, noh, senisest lõplikum) tõde avalikkuse ette tuua.

Hiina on selles WHO oluline koostööpartner nii seetõttu, et viirus alustas seniste teadmiste põhjal inimkonna kimbutamist sealt (Wuhani linna elusloomaturult), aga ka põhjusel, et organisatsioonil endal poleks nii suure projekti läbiviimiseks piisavalt vahendeid. See on tavaline, et välitöid teevad WHO jaoks riikide saadetud tiimid või vabatahtlikud.

(WHO sõltub oma liikmesriikide ja eri fondide rahastusest; Hiina on üks rahastajatest, kuigi 2018.–2019. aastate pingereas oma umbes 75 miljoni euroga alles 15. kohal.)

Suur päritolu-uuring ei saanud alata aga kohe pandeemia algupäevil, kuna Hiina valitsuse jaoks oli esmatähtis lasta oma teadlastel viiruse kohta ruttu võimalikult palju uurida, eriti seda, kuidas vältida inimeste haigestumist ja surmasid.

Praegu teame juba geeniuuringute põhjal, et SARS-COV-2 jõudis inimeste kallale loomadelt. Kõige usutavamad viiruse inimestele kinkijad on sagarninalaste (ld Rhinolophidae) perekonna nahkhiired, kes aga võisid olla pelgalt vahendaja rollis.

Nood loomakesed elutsevad aga nii Hiinas kui ka selle naaberriikides nagu Myanmar, Vietnam ja Laos, mis võtab võimaluse kindlalt väita, et viirus tekkis just Hiinas.

Sellised nn zoonootilised nakkused on üsna tavalised. Inimkond ongi enamiku haigustest saanud tänu kontaktidele loomadega, 61% meid nakatavatest teadaolevatest patogeenidest ongi tulnud kontaktist loomariigi esindajatega.

Asja muudab hullemaks inimtegevuse ulatuslik mõju planeedile – elurikkuse kadu, metsaraie, kaevandamine, teede rajamine jm –, mis sunnib metsikuid elukaid inimasulatele aina lähemale tulema.

Viiruse päritolu täpsema uurimise tähtis osa on bioloogiliste proovide (nagu veri) testimine, mida haiglad on juba tavatöö osana enne ja pärast pandeemia väljakuulutamist kogunud.

Wuhani elusloomaturult võeti omal ajal proove 336 loomalt, ühegi SARS-COV-2 test ei andnud positiivset tulemust. Samal ajal võeti proove ümbritsevast keskkonnast (sh kanalisatsioonist ja äravoolutorudest) ja siin andis üllatuslikult koroonapositiivse tulemuse 8% testidest.

See muudab asja muidugi segasemaks. Miks keskkonnast leiti viirust, loomadelt aga mitte? Kas keskkond oli viiruse inimestele edastaja või ainult vahendas seda, kui üks inimene nakatas teist? Ehk koguni mõlemat? Kevadel Wuhanis tehtud uuring näitas ka, et 14% testitud kassidest olid koroonapositiivsed, olgu siis kodused või väljas uitavad kassid.

Hiina osalusel rahvusvahelised uuringud tähendavad välitöö ja põnevusfilmilike hetkede asemel aga pigem teadmiste ja ideede vahetamist. Asjatundjad uurivad seniseid kogutud andmeid, teevad nende tõlgendamiseks „ajurünnakuid” jne.

USAs asuva Columbia ülikooli nakkuste ja immunoloogia keskuse direktor Ian Lipkin märgib, et iseenesest pole selles kahtlast, et Hiina alguses viiruse kohta ise uuris ja alles hiljem välisriikide asjatundjad ligi lasi.

„Pole ebatavaline, et valitsused piiravad sellises olukorras kõrvaliste isikute ligipääsu. Ma ei usu, et ka USA lubaks sellises olukorras kohe Hiina teadlasi proove võtma ja neid analüüsima,” märgib ta.

Esimeste COVID-19-patsientide avastamisest on aga palju aega mööda läinud – on's lootust veel midagi uut leida, mis viiruse päritollu selgust tooks? Kõik kogutud asitõendid ei pruugi enam alles olla ja ka elusloomaturge on vahepeal kinni pandud, puhastatud ja taasavatud.

Eeltöö on muidugi tehtud. Näiteks on alust uskuda, et Wuhani turg polnud ainus või peamine koht, kus viirus inimeste kallale pääses. Nt kinnitasid sealsed uurijad juba jaanuaris, et kõik esimestest teadaolevatest COVID-19-patsientidest ei saanud tõenäoliselt viirust pandeemia „stardipunktiks” peetavalt turult. 41 koroonapositiivest 14 hankisid selle kuskilt mujalt.

Kuigi uus suur jälitustöö võib alata Wuhani linnas, laieneb see tõenäoliselt üle Hubei provintsi. Pole ime, kui selgub, et SARS-COV-2 oli inimeste sekka jõudnud juba enne esimest praegu teadaolevat nakkuspuhangut, mis toimus Wuhani elusloomaturul.

Nüüd on vaja loota, et rahvusvaheline koostöö ei takerdu poliitika taha. Kuna Hiinat on algusest peale süüdistatud koroonapandeemia vallapäästmises, on vaja ilmselt esmalt suhteid siluda ja poliitika täiesti mängust välja jätta, et edasises töös mingeid märgatavaid edusamme teha.