INTERVJUU | Eleri Lopp-Valdma: Eesti hunt vajab kaitset – jahimehed, ärge tapke tugevaid karjasid

Eesti jahimehed võiksid alanud hooajal vältida huntide küttimist piirkondades, kus tegutsevad terved ja tugevad karjad, leiab intervjuus Fortele loodusfotograaf ja hundiuurija Eleri Lopp-Valdma.

Lopp-Valdma märgib, et enne ei tohiks hundi tapmise peale mõeldagi, kui pole vastatud kahele küsimusele: kas karjakasvatajad on teinud kõik vajaliku koduloomade kaitseks ja kas jahimehed peavad jahti eelkõige piirkondades, kus teevad kahju lõhutud karjade jäänukid ja probleemsed hundid.

Kuidas Eesti rahvusloomal hundil täna üldiselt läheb?

Kui me vaatame ametlikke andmeid, kui palju Eestis on hundipesakondi, siis võrreldes eelmise aastaga on meil kaks pesakond rohkem. Meil justkui arvuliselt läheb hundil Eestis stabiilselt, aga kui hakata süvenema, siis Eesti hundi elukvaliteet ei ole nii hea, kui näiteks mõnes Euroopa riigis elavad hundid, kes on kaitse all.

Räägitakse, et meil 22-23 pesakonda.

Ametlikult kinnitatud on tõesti 22. Kõik üle selle on hinnanguline - seega ei ole täpselt teada ja väidetavalt täpsustub see siis, kui tekib lund. Jaht praegu küll juba kestab, aga musta maaga hundile ühisjahti ei tehta ja kui muu jahi käigus satub mõni hunt ette, siis võib olla mõni hundikene leiab oma lõpu.

Minu mõte on see, et jahihooajal hundi loendamine on natukene kahtlase väärtusega ja keeruline, sest siis on karjad laiali. Nii võib mõni loendada, et „näe, meil on siin kaks hunti", teine ütleb sama karja kohta, et „meil on siin viis hunti". Samuti võib mõni laiali löödud kari otsida mingit muud territooriumi. Kui juhtub halb lugu ja emahunt peaks saama hukka, siis noored, kes täna alles on kaheksakuused, peaksid üksi hakkama saama, ringi kondama ja rumalusi tegema. Hambumus on alles välja kujunemas ja kuigi ollakse sügisel peaaegu täiskasvanud mõõtu, pole neil jahipidamisoskused väljakujunenud.

Muide, kui suur üldse üks hudikari võib olla?

Eesti oludes ei ole mina kuulnud, et oleks üle 14 liikme. Soomaal peaks olema kolm kaitse all olevat õnnelikku hundikarja, millest ühes võib olla 14 liiget. Tavaline väga hea kari on 8-10.

See on arvukus enne jahti. Peale jahti on üldjuhul kaks kuni viis. Väga palju tekitab liiga intensiivne jaht üksikuid hunte, kes tegelikult on need, kes nii koeri kui lambaid murravad. Suured karjad saavad ka põdra kätte, väiksemad karjad peavad kergema saagiga leppima.

Mul on rajakaamerasse jäänud kõige rohkem kaheksa hunti korraga.

Vaata selle karja liikmeid tegutsemas sellel videol:

Hundipere võib tegutseda väga suurel territooriumil ja nii olen minagi tabanud oma kaameratega sama karja Harjumaa, Järvamaal ja Raplamaal. Võin jälgede ja rajakaamerate põhjal väita, et julgelt 800 ruutkilomeetrit on nende kodupiirkond. Millest võib teha ka järelduse, et sel alal neil suurt konkurentsi ei tohiks justkui olla.

Kui teie hinnangul on Eestis hunte liiga palju või liiga vähe?

Peame selle hindamisel võtma arvesse elupaikade ja toidubaasi muutust. Kui elupaikasid ja toitu jääb vähemaks, siis jääb ka ju hunte vähemaks.

Hundikari, keda mina jälgin, elab peamiselt suurtes metsamassiivides ja looduslikul maastikul ning suuri lollusi ja rumalusi nad siin ei tee. Kahjustused inimestele on minimaalsed.

Aga jaht on eelkõige kahjustuste ärahoidmiseks, nii et mina leian küll, et see kari võiks olla puutumata. Kui jahimehed vähegi asja jagavad, siis nad võiksid selle karja küll puutumata jätta.

Kusjuures, ma leian, et huntide arvukuse ja kahjustuste suuruse ja hulga vahele ei saa kindlasti panna võrdusmärki. Muhumaal näiteks murdis üksainus kärntõves isahunt ühe aasta jooksul 88 lammast ja neli veist. Seda tõestavad ka loendusandmed, kui näiteks 2017 jahihooaja alguseks leidis kinnitust 15 pesakonda ja 2019. aasta jahihooaja alguses 20, siis küttimisettepanekutest loeb aga välja, et kahjustus oli 2019. aastal märgatavalt vähem. Teadaolevalt toimusid ka kõige ulatuslikumad kodukoerte murdmised aastal 2004, mil hundiarvukus praegusest oli mitu korda madalam.

Aga tulles tagasi arvukuse juurde - kui meil on kindlalt teada 22 pesakonda, siis peamegi lähtuma sellest. Isegi kui eelmisel aastal jäid osad jahtimata. Viimastel aastatel on igal jahihooajal tapetud umbes pooled Eesti hundid. Eestis hundikarjasid pikema aja jooksul ei saagi uurida, kuna karjad lüüakse enne laiali ja karjaliikmed kütitakse. Välja arvatud siis Soomaal, kus on kolm kaitsealust hundikarja, aga ka neil seal on kadumisi esinenud.

Eelmisel aastal kütiti ametlikel andmetel 67 hunti, plaan oli 87. Sel aastal tõsteti see märgatavalt suuremaks - 144ni. On teil nende numbrite põhjal keskkonnaametile või jahimeestele konkreetne laiem üleskutse?

Ma nõustun Eesti Jahimeeste Seltsi soovitusega - kui kari ära lõhkuda, siis sellest tekivadki probleemsed hundid. Säästkem ja säilitagem hundikarju, mis on terved ja tugevad ja mille puhul on teada, et nad ei põhjusta kahjustusi. Minu arvates võiks see olla kohustus. Jahimehed peavad mõistma hundikäitumise loogikat ja arusaama, et karjade lõhkumine tekitabki probleeme juurde.

Eesti hundi keskmine eluiga on 1,9 aastat. Looduses elaks ta üle 10 aasta. Kas selline noor eluiga tagab selle, et meie metsades liiguksid kogenud hundid?

Oluline on ka mõista hundi eluviisi. Nimelt on hundid monogaamsed liigid ja tugevalt perekondlike sidemetega loom.

Pange ennast ühe jahiseltskonna rolli - kuidas eristada tugev kari kõigist teistest?

See on tõesti raske. Kui sa oled kogenud jahimees, siis sa oskad vahet teha, kas siin on seitse hunti või kaks hunti. Ma arvan, et kui nad väga tahaksid, siis nad võiksid tugevate karjade piirkondi lihtsalt vältida. Seega tuleb järgida piirkondi, kus tehti kahjustusi ja kus mitte. Olukorda võiks analüüsida ka pikema aja jooksul. Kui aastaid kestnud probleem ikka läbi jahipidamise ei näita taandumise märki, siis ehk tuleks taktikat muuta?

Samas jääb mulle arusaamatuks ka lambakasvatajate tegevus - on teada farme, kus kahju tekitatud aastaid ja aastaid, aga kes ei võta ise midagi loomade kaitsmiseks ette ja kellele ei tehta ka ettekirjutusi. Miks ei tee nad korralikke aedu? Miks ei võta nad korralikke koeri? Kas riigilt saadavad hüvitised on tõesti nii magusad? Ma ei saa sellest aru.

Millest teil endal on huvi huntide vastu on tekkinud?

See on minu isiklik huvi. Nii nagu jahimeestel on oma hobi, on minul - vastupidi - lähenen hundile teistmoodi ja proovin neid paremini tundma õppida. Olen loodusfotograaf ja kindlasti on huvi neid ka pildile saada. Viimasel ajal on mu soov, et huntide huvid oleksid ka esindatud.

Paraku on nii, et kui hunditeemal räägitakse, siis on jahimeeste selts ja karjakasvatajad esindatud, aga neid, kes hundi huvi esindaksid, on Eestis vähe. Oleks kindlasti vaja sellist hundikaitse organisatsiooni, kes hundi eest seisaks.

Keskkonnaamet teatas oktoobri lõpus, et sel aastal on registreeritud 237 hundi põhjustatud kahjujuhtumit ja kõige enam on neid Harju-, Järva-, Rapla-, Pärnu- ja Viljandimaal. Amet ütleb selgelt, et minge neisse maakondadesse hunte tapma.

Kahju, see on just see piirkond, kus minu jälgitav hundikari elutseb. Olen kohalike inimestega rääkinud ka ja eks see ole kohalike jahimeeste südametunnistuse küsimus.

Välja võiks aga tuua ka lammaste arvukuse. Eestis on teadaolevalt üle 70 000 lamba.

Kui karjade asemel üksikuid kahju põhjustavaid hunte jahtida ei õnnestu, siis ärge üldse jahti pidage. Tulemus on vastupidine. Rohkem kahju kui kasu. Hundiuurijad on öelnud, et Eestisse mahuks palju rohkem hunte.

Loodus taluks Eestis rohkem hunte. Hundiuurijad on isegi öelnud, et hunt Eestis hetkel ei saagi täita oma ökoloogilist rolli. Küsimus on selles, kas inimene ka seda taluks. Kas ühiskond, kas lambakasvatajad oleksid siis õnnelikud.

Kui ma ennast korraks hundinahka panen, siis üks rumal ja vabalt aasal asjatav lammas oleks mulle vastupandamatu kerge saak... Seega ikkagi kivi ka karjakasvatajate aeda?

Täpselt nii ongi. Sellest ma räägingi, et kõigepealt peame kahele eelnevale küsimusele vastama: üks on loomakasvatajatele ja teine jahimeesteele, kuidas nad jahti peavad. Lahendame need probleemid ära ja siis vaatame hundi poole. Enne ei tohiks üldse hundi poole vaadatagi.

Lamba murdmine ongi seotud hundi olemusega. Hunt on programmeeritud saaklooma ründama - 90 protsenti üritab, 10 saab kätte. Hundi motivatsioon saaki kätte saada on seega alati suurem, kui tegelik toiduvajadus. Samasugune loomus on tegelikult ka kodukoertel. Tean ise juhtumit, kui üks koer tappis ühe õhtuga üheksa lammast.