Mis Sa rabeled, kui sellest miskit kasu pole?
Lugu hakkas hargnema umbes kuu aega tagasi Eesti-Läti piiril. Seal möödus minust üks hõbedast karva MB marki sõiduauto, mille summutist väljuv tahmalont ja mustaks värvunud tagusment kõnelevad diiselmootori sportlikust kasutusest ja muustki veel, kirjutab Accelerista.com.
Nagu hiljem selgus, sõitsime selle Eesti numbritega masinaga sama teekonda. Järgneva 15 tunni jooksul sõitis ta minust mööda veel kümmekond korda ning Berliini jõudsime samal ajal.
Ma ei tea, kas selle mersu roolis oli teatud tüüpi kliiniline diagnoos, sest kõik möödasõidud olid samasugused suurel kiirusel tahmalondi saatel mööda vuhisemised. Või äkki tegi see mees omast arust midagi ägedat: “Vau, nii kiiresti Berliini.”
Kuid mida ma tean, on see, et tema rapsimisest oli täpselt null kasu, sest mina jõudsin täislastis kaubikuga ühtlase kiirusega ja Eesti rahvale häbi tegemata Berliini samal ajal, kulutades samas vähem nii auto ressurssi, rehve kui ka kütust.
Sellest kõigest sündis aga tore põhikooli matemaatika tekstülesanne, mis pakub homo sapiens liiki loomade maratondistantside sõitmise anatoomiasse head sissevaadet.
Möll võiks vanusega otsa saada
Eks me kõik oleme nooremas eas kohati roolis sõgedad olnud ning lihtsalt lõbu pärast aegajalt gaasi vajutanud. On see siis sportliku väljaelamise huvi, adrenaliinijanu või hoopis paanika hilinemise pärast.
Minul isiklikult sai sõgedus otsa kusagil 20ndate eluaastate keskel ehk kümmekond aastat tagasi ja igas inimeses aegajalt tekkiva sõgeduse elasin välja näiteks ringrajal või siis hoopis mujal, kus sellest rohkem kasu on.
Kellel eneses pulbitseva energia väljaelamise ideedest puudu, saab meenutada kasvõi sellist toredat ütlust: “Kes roolis sõge, see voodis mage.” Ehk siis kui oma sõgeduse roolis välja elad, siis on naine kurb vms.
Mina lõpetasin sõgeda rallimise ära ühest küljest ringrajal eneseväljenduse leidmise järel, kuid ühtlasi aitas ka lihtne matemaatika ja teadvustamine, et pikki distantse aitab läbida keskmine kiirus, milleks samuti vanasõna olemas: “Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.”
Maraton vs sprint
Tuleme tagasi selle Tallinn-Berliin sõidu juurde. Tallinnast Berliini on 1560 km. Mina sõitsin seda tol korral napilt alla 17 tunni ehk keskmise kiirusega 92 km/h. Sellist keskmist kiirust on tegelikult üsna lihtne saavutada:
Kuni Kaunaseni tiksusin rahulikult püsikiirushoidjaga veokite taga keskmise kiirusega umbes 85 km/h ning sealt edasi on suurem osa kiirteed piirangutega 120 või 140 km/h. Vastavalt oludele saab püsikiirushoidja sättida ökonoomse ca 110-120 km/h peale ja keskmise kiiruse 92 km/h peale kergitada kütust liigselt kulutamata ja autot tapmata.
See ehk ongi üks peamine asi, mida inimesed ei teadvusta pikki distantse läbides – kilomeetreid aitab katta üksnes võimalikult suur keskmine kiirus, mitte saavutatud suurimad kiirused. 130 km/h kellestki mööda sõitmine tekitab kahtlemata kiiresti edenemise tunde, aga see tunne on petlik.
Kui vahepeal sõidad näiteks tund aega nagu vanasõge ise, aga pärast seda pead suitsupausi tegema või korraks puhkama, siis polnud sellest kimamisest edenemise mõttes mitte midagi kasu. Ja see tüüp, kes rahulikult head keskmist kiirust teeb, jõuab pikas perspektiivis kaugemale.
Ma ei räägi siin endiselt nendest diagnoosiga tüüpidest, kes liikluses mõnu pärast kihutavad. Enamus meist liigub autoga ikka selleks, et punktist A punkti B jõuda. Võimalikult kiiresti, ökonoomselt ja turvaliselt.
