Täiustatud M203: kaitseväe uus granaadiheitja
M203 arendati välja 1960. aastatel USA-s, et täita vahemikku püssigranaadi ja 60 mm miinipilduja vahel ning suurendada üksuse tulejõudu, kirjutab ajakiri Sõdur nr 4/2020.
Relv leidis USA armees laialdast kasutust 1970. aastate alguses. Selle relva peamine eesmärk on vastaste mõjutamine kohtades, kuhu otselasuga ei pääse.
Ehituselt on M203 lihtsa konstruktsiooniga, relva laadimiseks liigutatakse vintraud ette, sisestatakse granaat ning vintraua tagasi liigutamisel vinnastatakse relv ja lukustatakse padrunipesa.
Tulistamisel hoitakse kinni automaadi padrunisalvest nagu püstolkäepidemest. Päästik ja kaitseriiv asuvad padrunisalve ees päästikukaitse sees. M203 vintraua kasutusiga on kuni 10 000 lasku.
LMT alustas USA maaväele M203 osade tootmist juba 1986. aastal ja alates 2003 tootis juba edasi arendatud granaadiheitja versiooni M203-2003. Uuendatud mudelit sai hõlpsamini kinnitada relvale, vintraud avanes pikemalt paremaks granaatide laadimiseks ja päästikukaitse muudeti universaalsemaks erinevatele relvadele kinnitamiseks.
40 mm granaadiheitja võimaldab väga mitmekesist kasutamist tänu laialdasele laskemoonavalikule. Peale kildgranaatide kasutatakse väljaõppe-, valgustus-, süüte-, suitsugranaate ja rahutuste mahasurumiseks pisargaasi ja kummigranaate. Kaitsevägi kasutab põhiliselt mitmeotstarbelist laskemoona, mis suudab läbistada 5 cm soomust ja omab 5 m kildude efektiivset raadiust.
40 mm granaadil on huvitav kahekambriline heitesüsteem. Kui löökur süütab kapsli, süttib esimeses kõrgrõhukambris olev püssirohi. Kui püssirohu põlemise gaaside rõhk tõuseb 35 000 PSI-ni, avanevad avad, mis lasevad gaasid edasi madalrõhu kambrisse ja rõhu langemine 3000 PSI-ni heidab granaadi vintrauast 73 m/s kiirusega välja.
Sellise süsteemi tõttu ei ole relva laskmisel kuulda kõrvalukustavat pauku, vaid heli, mida pigem saab kutsuda „plumpsiks“.
Selline laskemoon kannab ühist nimetust – madala algkiirusega LV-granaadid (ingl low velocity). Nende efektiivne tuleulatus M203-ga laskmisel on maa-ala sihtmärkide puhul 350 m ja punktsihtmärkide puhul 150 m. Ohutuse tagamiseks rakendub laskmisel granaadi sütik alles 14–28 meetri kaugusel laskurist.
Viimase kümnendi jooksul on 40 mm granaadiheitjatele arendatud ka uuemat keskmise algkiirusega MV-laskemoona (ingl medium velocity), mis kahekordistab eespool nimetatud laskekaugused. Väljaõppinud laskur suudab tulistada kuni seitse granaati minutis.
Nüüdseks on M203 kasutajaid 65 riigis ning viimastel aastatel on see võetud relvastusse näiteks Taanis ja Uus-Meremaal. Ühendkuningriigi relvajõud plaanivad välja vahetada oma 60 mm miinipildujad ja asendada need uute 40 mm süsteemidega.
Taanlased tegid enne hanget katsetusi kõigi suuremate granaadiheitjatootjatega, sealhulgas USA relvajõudude kasutatava HK M320 süsteemiga (kaitseväes Galil automaadi alla kinnitatuna kannab see nimetust HK GLM).
Katsetuste tulemused näitasid selgelt, et kahesüsteemse toimega päästik mõjutas lasketäpsust, sest raske ja pika käiguga päästikule vajutamine viis relva sihtmärgist välja.
Miks siis kaitsevägi valis M203 granaadiheitja? Lähtuti samadest põhimõtetest nagu R20 automaadi puhul: sooviti kergemat, kompaktsemat ja efektiivsemat kui seni kasutusel olnud relvastus.
Võrreldes teiste tootjatega on M203 üks väikseim ja kaalult kergeim 40 mm süsteem. Süsteemil ei ole eraldi püstolkäepidet ega kogukat raami.
Kaitsevägi võtab kasutusele granaadiheitja automaadile kinnitatuna. Selle eelis on võimalus laskuril vajaduse korral kiiresti granaadiheitja kasutusele võtta. Eraldi granaadiheitjad pigem segavad laskurit ja neile lisandub kaal täiendava pära ja kinnituskonstruktsiooni tõttu.
Loomulikult oleme suhelnud teiste sõjavägede M203 praeguste kasutajatega. Nad kiidavad selle kasutusmugavust ja lihtsust.
LMT on juba demonstreerinud, et nende süsteem võimaldab kasutada uuemat keskmise algkiirusega laskemoona. Kuna nende tehas toodab nii R20 automaate kui ka M203 granaadiheitjaid, siis saavad nad anda 100% garantii, et ka uuem suurema laskeulatusega laskemoon on sobiv.
Soetatavad granaadiheitjad varustatakse eelkõige mehaaniliste sihikutega, kuid tulevikus on kavas hankida koos suurema laskeulatusega laskemoonaga optilisi sihtimisseadmeid. See teeks relvade kasutamise suurematel laskekaugustel veelgi efektiivsemaks.
