USA riikliku ookeani- ja atmosfääriuuringute ameti NOAA teadlased tuvastasid hiljuti soojenemistendentsi mõnedes Atlandi ookeani lõunapiirkonna sügavaimatest soppidest.
Argentina nõos kümne aasta jooksul aastatel 2009–2019 mõõdetud temperatuure analüüsides avastasid uurijad, et kõigis neljas mõõtmispaigas oli vesi soojenenud 0,02–0,04 kraadi (sõltuvalt sügavusest).
Üks salvestusseadmetest paiknes 4757 meetri sügavusel ookeanipinna all ja täheldas aasta vältel üllatavalt suuri temperatuurikõikumisi.
„Minevikus arvati üldiselt, et ookeani süvakihid on staatilise iseloomuga; seal ei toimu liikumist ega muutuseid. Kuid iga kord, kui asja lähemalt uurime, selgub, et ookeanivee ringlus on seniarvatust keerukam,“ märkis NOAA juures töötav okeanograaf Chris Meinen.
Osa mõistatusest on seotud ookeani süvakihtidega, mis tähendab, et reaalsete andmete — eriti pikki perioode hõlmavate andmete — hankimine on üsna keeruline ülesanne.
Hiljutiste mõõtmistel ja kliimamudelitel rajanevate prognooside kohaselt peab vesi mõnel pool süvaookeanis tõepoolest soojenema.
Tuli välja, et suhteliselt hästi „ventileeritud“ Lõuna-Jäämeres ilmnevad need muutused isegi kiiremini kui Põhja-Jäämeres. Nüüd annavad Uruguay ranniku lähistel Argentina ookeaninõost kogutud andmed mõista, et soojenemine kulgeb kiiresti.
1360 ja 3535 meetri sügavusel kõikusid temperatuurid palju rohkem kui teadlased eeldasid ning ehkki nendes sügavustes olid muutused väiksemad temperatuurimuutustest veelgi suuremates sügavustes, kattus nende üldine muster ookeanipinnal toimuvate protsessidega.
See, kuidas süvaookeanivee soojenemine mõjutab ökosüsteeme merepinna lähedal, pole seni teada, kuid arvestades ookeanivee ringluse ja temperatuuri olulisust meie globaalses kliimasüsteemis ei ole rõõmustamiseks tõenäoliselt põhjust.
Uurimusel oli siiski ka positiivseid järelmeid. Sügavale ookeanipõhja ankurdatud seadmetega kogutakse üldiselt andmeid ookeanide süvahoovuste kohta, kuid Meinen ja kolleegid taipasid hiljuti, et andmesalvestid on varustatud temperatuurianduritega.
Andurid olid kogu kümneaastase perioodi vältel temperatuurinäite salvestanud, mis võimaldas uurimisrühmal heita enneolematult põhjaliku, ehkki vaid üht kümnendit hõlmava pilgu ülisuurde ookeanisügavusse.
„Kogu maailmas on selliseid andmeid tegelikult mitme uuringu raames kogutud, ent keegi pole neid seni analüüsinud,“ rõhutas Meinen.
