Uneteadlaseid ja -arste ühendav Ameerika unemeditsiini akadeemia AASM (American Academy of Sleep Medicine) on teinud üleskutse sajandpikkuse suveajale ülemineku ja talveajale naasmise, s.t kevaditi kellade tunni võrra edasi ja talviti tagasi keeramise kombe kaotamiseks.
Nende väitel suurendab kellaaja nihutamine kaks korda aastas lisaks ebamugavuste valmistamisele mitmete tervishäirete ja mootorsõiduki-avariide ilmnemise riski.
AASM ei ole esimene rühm teadlasi, kes selle traditsiooni vastu häält tõstnud on. Kasvav hulk uurimusi on näidanud, et ajanihe võib avaldada mõõdukat, ent negatiivset mõju kõigele alates une kvaliteedist, lõpetades südame- ja ajurabanduste riskiga.
Näiteks ilmnes ühest tänavu jaanuaris ilmunud uurimusest, et esimesel kevadisel nädalal pärast kellakeeramist toimub rohkem surmaga lõppevaid autoavariisid; autorite prognooside järgi oleks suveajale üleminekust loobumine ennetanud 22 aasta vältel rohkem kui 600 surmaga lõppevat õnnetust.
AASM väidab, et täiendav tund päevavalgust, mis kellakeeramisega hommikult ära võetakse ja õhtule lisatakse, lööb tõenäoliselt rivist välja inimorganismi hoolikalt tasakaalustatud „sisemise kella“ ehk tsirkadiaanrütmi, põhjustades iselaadset põgusat ajavahe-sündroomi (ingl jet lag).
Suveajale ülemineku kaotamise püüdlused on USA-s edenenud pidevalt, ent aeglaselt. Tänavu on kellakeeramise kaotamiseks võetud vastu seaduseid vähemalt 32 osariigis. (Hawaii on ainus osariik, kus suveajale üleminekut üldse ei rakendata; suur osa Arizona osariigist lihtsalt keeldub seda tunnustamast.)
AASM on seadnud suveajale ülemineku kaotamise üheks osaks oma legislatiivsest tegevuskavast 2020. aastaks, mis tähendab, et nad taotlevad tervist kurnava kombe kaotamist föderaaltasandil.
AASM-i seisukohavõtule on teiste seas toetust avaldanud sellised organisatsioonid nagu Ameerika südame-veresoonkonna-unemeditsiini akadeemia AACSM, Ameerika rinnahaiguste arstide kolledž ACCP ning tumestus- ja unemeditsiini liit SASM.
Kellakeeramisega tegeleb vaid umbes kolmandik maailma riike ja nende arv langeb ilmselt veel siis, kui see euroliidus 2021. a riigiti vabatahtlikuks muutub.
Delfi kirjutas 7. oktoobril, et Eesti läheb siiski peagi üle talveajale ja vähemasti praegustel andmetel jätkub kellakeeramine ka tuleval aastal.
Talveajale läheme tänavu üle ööl vastu 25. oktoobrit, mil tuleb kella tund aega tagasi keerata. Taas suveajale läheme järgmise aasta 28. märtsil.
Teemat kommenteerib unearst Heisl Vaher
Kellakeeramine ehk sügisene üleminek suveajalt vööndiajale ning kevadel vastupidine nihkumine on uneteadlaste vaatepunktist vägivaldne sekkumine une-ärkveloleku rütmi, mis on geenide ning loodusliku valgusrütmi poolt seadistatud protsess.
Igaüks saab isiklikku une-ärkveloleku rütmi parandada regulaarse füüsilise aktiivsuse ja toidukordade ajastamise teel, kuid kahel korral aastas toimuv tunniajane hüpe on reeglina kehalisi ja vaimseid ebamugavusi esilekutsuv.
Olenevalt riikide paiknemisest ekvaatori suhtes on teatavaid erisusi valguses viibimises – põhjamaade pikad valged suvised ööd kuni polaarpäevani ning ekvaatorile lähemal paiknevate maade varasem päikeseloojang, mis viib teatavate sotsiaalmajanduslike ja kultuuriliste erisusteni riikide vahel.
Unearstid üle maailma pooldavad kellakeeramisest loobumist ning ollakse vööndiajale kindlaks jäämise poolt.
Euroopa unemeditsiini spetsialiste ühendav organisatsioon (ESRS) toob välja argumendid vööndiaja kasuks. Seisukoht põhineb aastal 2017. a Nobeli preemia vääriliseks tunnistatud teadustööl une-ärkveloleku rütmidest ning aastaaegade muutumise mõjude analüüsil elusorganismidele. Teadustöödel põhinev hinnang toonitab pidvalt vööndiajale jäämise kasulikku toimet rahvatervisele.
Argumentidena tuuakse välja võimalust viibida pikemalt hommikuses valguses sügistalvel ning lühemat (hilis)õhtuses valguses viibimist suveajal.
Selline valguses viibimise regulatsioon soodustab varasemat magamaminekuaega, mis võimaldab pikemat uneaega, mis on soodne tööelule ja koolis õppimisele. Väheneb krooniline sotsiaalne unevõlg (olukord, kus töönädala jooksul ollakse pidevalt unepuuduses ning nädalavahetusel magatakse välja).
Unevõla vähenemine ja kehasisese kella sünkroniseeritum töö vähendab kehalisi (valud, krooniliste haiguste ägenemine) ja vaimseid (unisus, väsimus, depressioon, meeleolu kõikumine) nähte.
Suveaja pooldajate seisukohad on majanduslikult kaalutletud – pikem valgem õhtu soodustab rohkem teenuste tarbimist, samas jäetakse tähelepanuta teismeliste ja täiskasvanute suurenev riskikäitumine (suurenenud alkoholi ja tubakatoodete tarvitamine, sellest tekkivad ohud liikluses).
Pidev vööndiajas elamine parandab und läbi järgmiste asjaolude: pikem uni, alanenud kehakaal (hea une korral suudab inimene söögiisu paremini reguleerida) ning vähenenud alkoholi- ja tubakatarbimine, kuna õhtust valget aega on vähem.
