Kuidas osta hobiautot (esimesed soovitused algajalt algajale isiklike kogemuste põhjal)
Hobiauto on 2020. aasta, koroonaaasta märksõna, kirjutab Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper 23. septembri juhtkirjas ning tuleb tunnistada, et tal on tuline õigus. Hobiautod jõudsid tänavu ka mitme accelerista.com autori isiklikku garaaži ning muuhulgas seetõttu ei saa me sellest teemast enam mööda vaadata.
Samas tundub hobiautondus kui trend alles algavat ning seetõttu jagamegi praktilisi kogemusi, kuidas alustada. Loomulikult pole tegu detailse juhisega (sel puhul ei piisaks raamatustki), vaid pigem tähelepanu juhtimisega üksikutele olulistele momentidele, mis võivad hiljem hobiautoga koosveedetud aja kvaliteeti oluliselt mõjutada.
Varu aega ja raha!
Esimene soovitus, mille võib leida igast veebiotsingust, on varuda aega ja raha. Ükspuha kui osavate kätega sa poleks ja kui väga Sulle nokitseda ei meeldiks, iga auto puhul on alati asju, mida ise teha ei saa ning mida erilisem auto, seda rohkem.
Varuosi garaaži all ei tooda ning tuleb silmas pidada, et varuosade maksumus võib sõltuvalt autost kõikuda väga laiades piirides. Nii näiteks on Volvo 960 ja 940 esmapilgul väga sarnased autod, kuid sarnaseid osi on neil vähem kui erinevaid, mis kajastub paraku ka kilomeetrihinnas. Õnneks ei keri keskmine hobiauto neid kilomeetreid kuigi palju ette.
Lõputult remontida ei jaksa keegi
Iga autosõbra jaoks on väga kurb leida müügikuulutus, kus eelmine omanik tunnistab ausalt, et tal sai auto putitamisel jaks otsa ning soovib anda teatepulga edasi järgmisele. Paraku on kurb reaalsus selline, et mida pikem on eelnevalt teostatud tööde loetelu, seda pikemaks kujuneb see ilmselt ka uue omaniku käes.
Suure tõenäosusega on olnud tegu kas täiesti käest lastud masinaga või omaniku poolt teistsuguseks ümber ehitatuga (kiibituuning ja madaldusvedrud on veel kõige süütumad asjad), millega on püütud anda autole kordumatu välimus/olemus. Paraku on see väga aja- ja rahamahukas ning järgmine ostja ei pruugi eelmise omaniku suurepäraseid ideid kuigi hästi jagada.
Äärmiselt ettevaatlik tuleb olla vigade suhtes, mille kohta omanik väidab, et nende likvideerimine on väga lihtne ja odav. Kui müügikuulutuses on kirjas, et „lihtne viga, remont maksab 100 eurot“, siis on ainumõistlik lasta müüjal see viga siis saja euro eest korda teha või minema jalutada.
Kui aga kuulutuses on öeldud, et „elektrisüsteem jupsib kaks korda aastas, aga annad elektrikule kümpa ja sõidab jälle“, siis tõenäoliselt jääb uus omanik elektrikut külastama oluliselt sagedamini ning maksma suurusjärke suuremaid summasid.
