Uus film: taaskäitlemine on plastitööstuse suur vale selleks, et müüa üha rohkem plasti
COVID-19-pandeemia on olukorda vaid hullemaks teinud, kuna inimesed viskavad nüüd minema ohtralt kasutatud kaitsevahendeid ja paljud lõpetasid viirusesse nakatumise hirmus taaskasutatavate kottide ja pakendite kasutamise.
Ehkki aktivistid hakkasid plastjäätme-probleemi teemal häirekella lööma juba 1970. aastatel, on plasti tootmine aastatel 1990–2010 rohkem kui kahekordistunud. Viimase seitsme aastakümne jooksul on taaskäideldud aga vähem kui 10% plastjäätmetest.
Tööstusvaldkonna ekspertide kinnitusel kasutati taaskäideldavust tähistavat kaubamärki roheturundusvõttena. „Kui üldsus usub, et taaskäitlemine toimib, muretsetakse keskkonnakahjude pärast vähem,“ märkis värskes dokumentaalfilmis "Plastic Wars" („Plastisõjad“) usutletud Larry Thomas, USA plastitöösturite liidu (Society of the Plastics Industry) endine president.
1980. aastatel oli plastitööstus keskkonnakaitsjate rünnakute peamine sihtmärk. Peljates plastide lauskeelustamist, esitlesid tootjad taaskäitlemist kui võimalust parendada enda toodete kuvandit ja hakkasid plasttooteid tähistama nüüdseks kõikjaldase kahe vastassuunalise noole märgiga, mille keskel on number.
Enamik meist oleks võinud eeldada, et see märk tähendab, et konkreetne toode on taaskäideldav. Ekspertide osutusel pole enamiku plastide taaskäitlemine aga majanduslikult mõistlik, mistõttu suurem osa rohetähistusega plastist ongi sattunud prügimäele.
See kehtib nii kõikvõimalike kiletoodete, plastikaatkottide, pakkimiskile kui ka tahkete pakendite, nt margariinitopside kohta.
Plastitöösturite liidu endise asepresidendi Lewis Freemani osutusel pidasid paljud tootjad taaskäitlemist algusest peale kahtlaseks algatuseks: „Mitte keegi ei uskunud innukalt, et taaskäitlemine kokkuvõttes märgataval määral eesmärki täidab.“
Ometi on plastitööstus kulutanud palju raha reklaamidele, mille eesmärk on müüa tarbijatele maha nii plastmaterjale kui ka nende taaskäitlemise ideed.
Plastjäätmete probleemi lahendamiseks hakkasid paljud taaskäitlemis-ettevõtted 1990. aastatel oma toodangut Hiinasse eksportima.
Hiina võttis lahkelt vastu jäätmed, mida Põhja-Ameerika taaskäitlejad kasutada ei saanud, eraldas neist kasutamiskõlbuliku osa ja viskas ülejäägid omakorda minema. Kuna plastprahi probleem suurriigis hakkas seetõttu jõudsalt süvenema, lõpetas Hiina viimaks 2018. aastal suurema osa maale toodavate plastjäätmete vastuvõtmise.
„Me ei esitanud endale kunagi küsimust, kas nad teevad seda õigesti; kas me kahjustame taaskäitlemise nimel keskkonda tegelikult rohkem,“ tunnistab taaskäitlemisteenuste vahendaja Sunil Bagaria "Plastisõdades".
Praeguseks on plastjäätmete käitlemise turule tekkinud lünka hakanud täitma Kagu-Aasia riigid nagu Indoneesia. Ja ehkki mõned plasti taaskäitlemise ettevõtted isegi kontrollivad, kas nende tooteid tõepoolest taaskäideldakse, on plastjäätmed kujunenud kasvavaks probleemiks ka seal.
Prognooside kohaselt toodetakse plastmaterjale 2050. aastal praegusega võrreldes kolm korda rohkem.
Umbes 60 aastat pärast seda, kui plastiga seonduvatele probleemidele esmakordselt tähelepanu juhtima hakati, keskendub plastitööstus ikka veel peamiselt tarbijate taaskäitlema survestamisele, märkis USA Oregoni osariigi keskkonnakvaliteedi büroo ametnik David Allaway — mitte aga keskkonna- ja ületootmisprobleemide lahendamisele.
