1970. aastal hakkas üks vägev puur NSV Liidu krõbekülmas põhjaosas end tasapisi maa sisse uuristama. Kuigi see puurauk hoiab siiani maailma sügavaima inimese tehtud augu rekordit, saavutati edu ainult osaliselt, sest Maa jättis paljud saladused kiivalt ikka veel enda teada. Nüüd on plaanis need uue tehnoloogia abil välja selgitada, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Põrguliku krigina saatel tungivad neli pöörlevat puurpead kõvasse, ürgsesse kivimisse. On aasta 1970 ja Koola poolsaarel jälgivad mehhanismi kaevetööd NSV Liidu teadlased, insenerid ja töömehed. Nende eesmärk on lihtne: teha maasse maailma sügavaim auk.

Kui venelased 50 aasta tagusel kevadel, täpsemini 1970. aasta 24. mail Koola poolsaarel puuri tööle panid, oli nende eesmärk jõuda 15 kilomeetri sügavusele. Sellise tükiga oleksid nad veenvalt purustanud oma konkurentide ameeriklaste augurekordi, kuna USA puurijad olid selleks ajaks jõudnud 5,5 kilomeetrini.

Iseen­­ese motiveerimiseks ja enda eesmärgi meeles pidamiseks maalisid venelased puurtorni seinale arvu 15 000 inimese­kõrguste numbritega.

Samas olid nad ka valmis tagasilöökideks, kuna oli selge, et toonane tipptehnoloogia jõuab sügaval maapinnas kindlasti oma võimete piirile. Järgmistel kümnendi­tel saigi selgeks, et suur arv torniseinal maaliti liiga optimistlikult. Meie planeet hoiab oma saladusi põues kiivamalt, kui keegi osanuks arvata.

Ametliku info järgi oli venelaste puurimistöö eesmärk saada uusi teadmisi Maa ja maapõue ressursside kohta, kuid tegelikult oli nende otsus saada valmis sügavaim auk sama sügavalt poliitiline.

Kõigest aasta varem oli NSV Liit kaotanud 1950ndate teisest poolest kestnud kosmosevõidujooksu, kui ameeriklased Kuule laskusid. See oli valus, eriti seetõttu, et võidujooksu algusaastail olid juhtohjad kindlalt venelaste käes.

Pärast Kuu vallutamist ei olnud kosmoses enam võima­lik midagi niisama tugevat muljet avaldavat ette võtta. Nõnda pöörasid venelased pilgu tähistaeva asemel endi jalge ette, õigemini lausa jalge alla, ning otsustasid pürgida Maa südamesse. Uue võidujooksu finišijooneks oli Moho piir – see on koht maapõues, kus maakoor lõpeb ja algab vahevöö.

Rekordsügavad augud ja nende puurimine huvitasid mõistagi ka ameeriklasi. Et maakoor on ookeanide all õhem kui maismaa all – kohati 5–10 kilomeetrit paks –, leidsid nemad, et otstarbekas oleks sellist tööd teha laevalt, millega sõidetakse mugavasti eriti õhukese maakoorega piirkonna kohale.

Nii võttiski spetsiaalne puurimiseks kohandatud alus CUSS 1 juba 1961. aastal Mehhiko ranniku lähedal Vaikses ookeanis koha sisse ning tööd hakkasid pihta, kuid tuli välja, et Moho piirini jõudmine on laevalt puurides arvatust keerulisem.

Veepinnalt ookeani põhja oli CUSSi kiilu alt 3800 meetrit, kuid ookeani põhja auku tehes jõuti kõigest 183 meetri sügavusele – alus liikus puurides paigalt ja ameeriklased said nelja katse järel aru, et ülesanne käib neile üle jõu.

Venelased otsustasid vigadest õppida ning teha puur­augu maismaasse. Nende valik langes Koola poolsaa­rele, mis asub Balti ehk Fennoskandia kilbil.

Loe lähemalt rekordpuurimise ja tulevaste projektide kohta septembrikuu Imelisest Teadusest!