Eesti teadlaste uus ekspeditsioon: Läänemere surnud tsoonid
Uurimist alustatakse teadlikult aastaajal, mil mere hapnikutase on kõige madalamal tasemel ning geograafiliselt kõige ulatuslikum.
Tallinna tehnikaülikooli mereteadlase Urmas Raudsepa sõnul on uurimistöö eesmärgiks välja selgitada, kui suurele alale võib veel areneda hapnikuvaegus Läänemeres ja mida toob see kaasa mere ökosüsteemile.
Kuidas hapnik üldse merevette jõuab? „Hapnik satub vette õhust ning fütoplankton produtseerib mere fotosünteesi käigus," ütles Raudsepp Fortele.
Ta rääkis, et surnud tsoonid on hapnikuvaesed piirkonnad meres, mis ei soodusta seal elusorganismide olemasolu. Varasemad uuringud on näidanud, et surnud tsoonid katavad Läänemeres 60 000 - 80 000 km2 suuruse ala.
„Väga üldiselt võib öelda, et Läänemere piirkonnad, mis on sügavamad kui 80 m, on surnud tsoonid. Loomulikult ei puuduta see Botnia lahte - Botnia lahes pole tugevat vee kihistumist, mistõttu õhust vette sattunud hapnik seguneb sügavamatesse kihtidesse," rääkis Raudsepp.
Samas ei ole tema sõnul selge, kui suurele geograafilisele alale võib hapnikuvaegus levida - tugev kihistumine 60-80 m sügavusel paneb kaane peale hapniku juurdepääsule mere ülemistest veekihtidest.
„Samuti aitavad hapnikuvaeguse tekkele kaasa sügavate veekihtide bakterid, mis orgaanilist ainet lagundades tarbivad ära sealses vees niigi vähese hapniku," lisas professor.
Raudsepp ütles Fortele, et Eesti ranniku lähedal surnud tsoone pole, sest ranniku lähedal on madal ja õhust satub piisavalt hapnikku merre. "Võib esineda episoodilist hapnikuvaegust, aga see ei tekita püsivat surnud tsooni," ütles ta.
Teadlaste hüpotees on, et aastaringselt surnud tsoonide ala Läänemeres ei suurene, laieneda võivad hooajalised ja episoodilise hapnikuvaegusega alad.
Teadlastel on plaanis mõõta soolsust, temperatuuri ja hapnikku, võtta veeproove, samuti analüüsida põhjasette abil merefloora ja -fauna levikut ning liigirikkust. Neil on plaanis keskenduda Läänemere osale, mis on sügavam kui 60 meetrit ja kus esinevad püsivad ja hooajalised hapnikuvaesed alad.
Uurimisretkel osalevad Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu ja Tallinna ülikoolide teadlased, Eesti Maaülikool annab neile kaasa analüüsiks vajalikud mõõteriistad.
Tehnikaülikooli teadlased analüüsivad seoseid veesamba kihistumise ja surnud tsoonide vahel ning setete keemilist koostist.
Tartu Ülikooli teadlaste panuseks on välja selgitada toitainete varieerumine hapnikutingimuste ruumilisel muutumisel ning vastata küsimusele, kas ja milline on merepõhja elustik hapnikuvaeguse piirialadel.
Tallinna Ülikooli teadlaste ülesandeks on kaardistada bakterplanktoni kooslused püsivalt hapnikuvaestes tingimustes ning DNA-analüüsi põhjal teha kindlaks nende bakterplanktoni koosluste fülogeneetiline koosseis ja selle ruumiline dünaamika.
Paar aastat tagasi avaldasid Soome teadlased põhjaliku uurimistöö, leides, et keset Läänemerd asuv surnud tsoon on suurim omataoline maailmas.
