Mari-Anne Härma ütleb, et kui põdeda koroonahaigus läbi sügisel, kus inimene on kogu suve terve olnud, korralikult trenni teinud, hästi toitunud ja väljas jalutanud, siis on tema immuunsüsteem tugevam ja ta saab selle haigusega paremini hakkama.

Te jõudsite kohusetäitjana terviseametit juhtida vaevalt kolm kuud, enne seda olite ühe pika ja keerulise nimega osakonna [nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakond] juhataja. Mis teist nüüd edasi saab?

Meil uuendatakse praegu riikliku kriisistaabi struktuuri ja sinna staapi on plaanitud selline suur üksus nagu planeerimise üksus. See hakkab kogu COVID-i strateegiat asutusteüleselt prognooside järgi koordineerima. Mina jätkan tööd COVID-i sisuteemadel, koordineerides analüüsi ja testimise ja epidemioloogia teemasid.

Mis ametipostile ma seejuures terviseameti majas jään? Tõenäoliselt jätkan tööd nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna juhataja kohal.

Oot-oot, mis uut staapi te loote?

See on terviseameti staap. See on riiklik häda- või ohuolukorra lahendamise staap. Kuna terviseamet on epideemia olukorras hädaolukorda juhtiv asutus, siis sellest tulenevalt on terviseametil õigus kuulutada välja hädaolukorra oht või hädaolukord ja siis luua olukorra lahendamise eesmärgil staap, kuhu on kaasatud erinevad asutused. Staap allub hädaolukorra juhile, kelleks on antud juhul terviseameti peadirektor.

See uus staap luuakse siis, kui meil on hädaolukord? Praegu meil ju ei ole seda.

Meil praegu ei ole hädaolukorra oht välja kuulutatud. Tervishoiualane hädaolukord ei tähenda automaatselt seda, et tervishoiusektor ei saaks inimeste ravimisega hakkama, vaid vajalik on teatud teenuste ümberkorraldamine. Soov on vajadusel kiiresti muudatusi ellu viia.

Terviseameti eelmine juht ei lahkunud väga rõõmsas meeleolus - surve valitsuselt, möödarääkimised sotsiaalministeeriumiga. Kuidas teil need kolm kuud läinud on? Kas olete saanud rahulikult tööd teha?

Väga tobe oleks öelda, et kõik läheb väga hästi - kes usuks seda? Aga tegelikult mina ei ole praegu mingeid probleeme kohanud.

Valitsus on väga toetav. Me suhtleme, me räägime, me kooskõlastame, meil küsitakse arvamust, seda võetakse kuulda, osaleme kabinetiistungitel, suhtleme teadusnõukojaga - lööme töös kaasa. Mina hetkel ei näe mingit kommunikatsiooniprobleemi.

Tavakodanikul on seejuures ikkagi päris keeruline hoomata, kes langetab Eestis koroonaga seotud otsuseid. Politsei piirab alkoholimüüki, linnapea saadab koole kaugõppele, välisminister seab ühtesid ja majandusminister teisi piiranguid. Sama teema juures väga palju otsustajaid - kas peabki nii olema?

Tegelikult see nii ongi. Otsused sünnivad sünergias. Meie näeme, et olukord on paha. Anname sellest teada oma ministeeriumile. Sealt jõuab teema valitsusse. Valitsus omakorda vaatab, mida terviseamet teeb ja mida teadusnõukoda arvab.

Kokku moodustub selline koostööpott.

Te ei tunne, et otsuseid tehakse kuskil mujal, kui siin majas, kus on teadmised, pädevus ja kogemus?

Ei. Meil on pädevus, et otsustada. Meil on andmed, mille põhjal neid otsuseid langetada. Senikaua, kui sul on andmed, ongi sul tõenduspõhine alus anda arvamusi ja teha ettepanekuid.

Öelge palun, kas mind tuleks vangi panna, kui leian, et üks keskealine täiesti terve inimene ei peaks praegu koroonat kartma ja muudkui põgenema-põgenema-põgenema. Kas poleks just praegu ideaalne aeg see viirus endale ninna tõmmata ja antikehad kätte saada - oleme pärast suve terved ja tugevad ja vastupanuvõimelised. Varem või hiljem pean ma temaga hakkama koos elama.

Oluline on siin see, et kui sa tead, et sa oled haige või lähikontaktne - kas te lähete oma vanema juurde?

Ei, muidugi mitte.

Samamoodi teiega näen koroonaviirust ka mina. Ma ei karda seda, sest andmed näitavad, et noored põevad ta kergelt läbi. Hospidaliseerimisi noorte seas on väga vähe.

Riskirühmad - jah, neid tuleb kaitsta. See ei tähenda, et me peame oma vanavanemad koju luku taha panema, vaid tasub läbi mõelda oma tegevused - kas me ikka lähme suure suguvõsaga sinna sünnipäeva pidama või jalutame kuskil väljas.

Aga noortel inimestel, lastel - täiesti normaalne elu läheb edasi. Tuleb lihtsalt mõelda oma tegevuse mõju, teiste tervisele ja püüdma seda kaitsta.

Kuidas on seejuures muutunud riigi strateegia - kas me liigume nüüd selles suunas, et me ei ürita enam nakatumiskõverat kõikvõimalike piirangute ja muude meetmetega lamedana hoida? Või kehtib lameda kurvi teooria ka täna?

Lameda kurvi teooria on väga oluline sel hetkel, kui me näeme jälle massilist hospitaliseeritute ja surmade arvu kasvu. Kui meil tekib see oht, et tervishoiusüsteem võib üle kuhjuda - tekivad suured puhangud haiglates, meditsiinipersonal on kodus karantiinis, meil ei ole voodikohtasid -, siis on probleem, mis mõjutab ka muud arstiabi ja mida kõikide piirangutega üritati ka kevadel vältida.

Praegu me ei näe hospidaliseeritute arvus olulist kasvu.

See on siiski lühikese ajaga kasvanud 15-lt 30-le, aga see ei ole suur...

See ei ole suur ja ka Euroopa üldine suremus ja haiglaravil olijate arv ei ole kiires kasvutrendis. Miks see nii on, selle kohta on erinevad teooriad.

Uus koroonaviirus tundub siin põhjas käivat koos teiste koroonaviirustega. Nad tulevadki intensiivsemalt sügisperioodil ja talvel ning nende mõju muutub suvel nõrgemaks. Inimesed põevad suvel viirushaigusi kergemalt läbi, kuna immuunsüsteem on tugev. Talvel tuleb meil mõnikord võidelda kuue-seitsme erineva viirusega ja immuunsüsteem paratamatult muutub nõrgemaks. Ja kui siia otsa veel ka see Covid tuleb, siis ma lihtsalt põengi seda raskemini läbi, sest mu enda ressurss on väiksem.

Kui ma põen seda läbi sügisel, kus ma olen terve suve terve olnud, korralikult trenni teinud, hästi toitunud ja väljas jalutanud, siis mu immuunsüsteem on tugevam ja ma saan selle haigusega paremini hakkama.

Haiglasse toimetatute arv on riigi vaatevinklist hetkel kõige olulisem näitaja, mida vaadatakse?

Jah. See on praegu kõige olulisem näitaja ja see on ka põhjus, miks me ei reageeri sellele numbrile [haigestunute hulk 100 000 elaniku kohta viimase kahe nädala jooksul - A.P] , mis läheneb tegelikult juba 50-le. Kuna haiglaravil viibijate arv ei kasva praegu sellise kiirusega, siis pole kevadine 25 kaugeltki samaväärne number tänasele 50-le.

Kuidas teile kõige selle pinnal tundub kurikuulus Tallinna otsus valida kõigist sotsiaalsetest rühmadest välja kõige kuulekam ja tundlikum - õpilased - ja sekkuda osalisega kaugõppega nende tegevusse sõltumata sellest, kas on koldeid või mitte?

Kõik need probleemid, mis kaasnevad hariduse piiramisega, eks neid peab arvestama. Ma saan otsustajatest aru, miks sellised piirangud võiksid vajalikud olla, aga koolide kogemus oli meil tõesti puudu. Kevadel olid kõik koolid kinni, ei olnud ju toona aega harjuda ega asju läbi mõelda. Eks nüüd ole vajalik mõningane õppimise aeg üle elada.

Kuidas terviseameti soovitus koolidele praegu kõlab? Kui näiteks üks õpilane või üks õpetaja nakatub, siis mida teha?

Need, kes on nakatunud, need koju. Sama käib nende lähikontaktsete kohta. Kui õpetaja viibis haigena näiteks mõnel vahetunnil pisikeses õpetajate toas ja ajasid teiste õpetajatega juttu ning sõid koos lõunat, siis need õpetajad on lähikontaktsed ja peaksid ka koju jääma.

Terviseamet tuvastab need lähikontaktsed - küsib küsimusi, selgitatakse välja liikumise teed. Need klassid, kus õpetaja viibis, need esimeste ridade õpilased, kellega õpetaja kokku puutus, peaksid siis lähikontaktsetena koju jääma. Kindlasti mitte terve kool. Ja kindlasti ka mitte ühe haige puhul terve klass, vaid siis ikkagi osaliselt.

On oluline, et kõigis koolides oleks läbi mõeldud, et õpilastel, kes istuvad kaks nädalat kodus, oleks võimalus osaleda samal ajal täisväärselt koolitöös - et nende jaoks läheks kool lihtsalt kodus edasi. Ma arvan, et see parandaks olukorda. Aga praegu, jah, me näeme pigem seda, et inimesed käivad tööl, käivad koolis kergete sümptomitega.

Kas maailm ongi muutunud? Me oleme üle elanud linnugripi, oleme üle elanud seagripi, nüüd on meil koroonaviirus. Tõenäoliselt on kuskil juba midagi järgmist mõnelt loomalt inimkonnale üle kandunud. Kas terviseamet ongi nüüd pidevalt valmis, et ilmub midagi uut, mis eelmise üle trumpab?

Terviseamet on kogu aeg valmis. Nakkushaigused tulevad, nendega me tegeleme. Ja ei ole mitte ainult terviseamet valmis, terve riik on valmis.

Nakkushaiguste jaoks on rahvusvahelised süsteemid töötatud välja nii laevanduses kui ka lennunduses ja muudes eluvaldkondades. On teada ju juba kümneid ja kümneid aastaid, et nakkushaigused on sellised reisivad haigused - nad tulevad ja ühel hetkel põhjustavad epideemiaid. See ei ole uudne kogemus ei meie ega teiste jaoks.

Kindlasti uudne kogemus on, et ulatuslikult ja pandeemiliselt leviva nakkushaiguse vastu võeti üle maailma kasutusele nii kiiresti nii tugevad meetmed.

Tundub, et katk oli keskajal palju hullem haigus kui praegu koroona.

Kes teab, kui oleks ulatuslikult testitud ja kõik lähikontaktsed õigel ajal ära isoleeritud - kas see ikka oleks nii suur probleem siis olnud. Aga juba keskajal isoleeriti haigeid ja lähikontaktseid, nii et see meetod on tõhus ja toimib endiselt.

Saame me rääkida, et koroonaviirus oleks kuidagi mingisugune eriline karistus tänapäeva inimestele välja mõeldud - olgu siis selle eest, et meid on liiga palju või et planeet Maa ei saa meiega enam hakkama?

Kui me vaatame loomalt inimesele üle kandunud viiruseid, siis tulevad nad ikka seetõttu, et metsloomade elupaigad on hävinud ja nad puutuvad inimestega rohkem kokku ja inimesed kasutavad neid saadustena. Hiina elusloomade turg on hea näide. Lisaks reisitakse palju, suurlinnades on tihedad kontaktid.

See on globaliseerunud maailma probleem üha rohkem ja rohkem ja tõenäoliselt ei ole see ka viimane kord, kui millegi taolisega kokku puutume.

Muide, kas väited vastavad tõele ja teil ongi nüüd majas terve korrusetäis koroonadetektiive, kellel on mingid tohutud andmebaasid, jälgimise all olevad inimesed, kolded ja palju muud?

Andmebaas on tõepoolest. Koos kõigi vilede ja pasunatega.

Tervet korrust päris ei ole, aga pool korrust on - see neljanda korruse parem tiib siin on meie Põhja regionaalosakond. Seal istuvad meie Tallinna-Harjumaa olukorraga tegelevad inimesed.

Lõuna regionaalosakond on Tartumaal - seal on siis meie lõunadetektiivid. Ja siis veel Lääne regioon ja Ida regioon.

Millega need inimesed tegelevad?

Nende päev on väga kirju. Hommikul nende päev algab koosolekuga, kus nad vaatavad üle tervise infosüsteemi laekunud haigestunute nimekirjad. Need jaotatakse regioonide vahel ära ja proovitakse inimesed kätte saada. Neile helistatakse, neid nõustatakse, nende kontaktsed selgitatakse välja. Siia lisanduvad erinevad jooksvad probleemid, tööandjate ja ürituste korraldajate nõustamised ja palju muud. Lähikontaktsete teavitamise jaoks on nüüd appi on võetud ka kõnerobotid, kuna mahud on nii suured, et päev saaks enne otsa, kui nad kõik läbi saaksid helistatud.

„Rahuajal" tegelesid meie inspektorid erinevate teemadega, näiteks joogivee kõlblikkuse kontrolli, immuniseerimise korraldamise ja tervishoiuteenuse järelvalvega kuid ka näiteks mürataseme mõõtmisega meie elukeskkonnas. Neid terviseküsimusi Eestis on küll ja küll, mis vajavad pidevat tähelepanu.

Minu viimane küsimus puudutab surmasid. Algselt loeti neid kokku sadakond, seejärel arvati, et väga paljud surmad ei olnud tingitud otseselt koroonaviirusest ja saadi tulemuseks 64, aga ka nende seas võis tihti olla põhjuseks vanadus või muud haigused. Öelge palun, kui palju on inimesi surnud ainult ja ainult koroonaviirusest tingitud haiguse tõttu.

Minu käes olevate andmete järgi oli neid isikuid 17, kellel ei olnud surmapõhjuste seas teisi kaasnevaid haigusi märgitud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid