Külma sõja esimesed lasud tehti seal, kus Saksamaa pooleks lõigati

25. aprill 1945 läks ajalukku Elbe päevana ehk päevana, mil lääne- ja idarindel võidelnud sõdurid kohtusid.

Kohtumiseks polnud mitte keegi otseselt valmistunud ja seepärast hakkasid venelased ameeriklasi tulistama. Need lasud osutusid külma sõja esimesteks, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Ameeriklaste 69. jalaväediviis oli oma naaberüksustest kaugele ette jõudnud ja luurepatrullid sõitsid 25. aprillil välja, selgitamaks välja eesootavat olukorda.

Leitnant Albert Kotzebue juhtis üht 26 mehest koosnevat rühma džiipidel. Valged lipud rippusid tee veeres olevate majade akendest välja, kuid ameeriklased ei näinud inimesi.

Sõdurid teadsid hästi, miks. Üks Saksa linnapea oli talle rääkinud, et venelased on lähedal ja kohalikud sakslased kartsid, et langevad vägistamise ja röövimise ohvriks.

Kotzebue peatus ühe talu juures, kust ta leidis taluniku, tema naise ja nende kolm last lõunalaua äärde kogunenuna. See näis hubane – välja arvatud asjaolu, et kõik viis olid surnud. Nad olid mürki võtnud.

Patrull liikus edasi Elbe poole, kus nad leidsid väikese paadi. Käputäis sõdureid hüppas pardale ja sõudis üle, kasutades aerudena püssipärasid.

Teisel kaldal leidsid nad, et jõekallas oli kaetud surnud tsiviilelanikega. Saksa mehed, naised ja lapsed olid kõikjal, lebades kummuli läinud hobusevankrite ning nende ümber vedeleva majakraami vahel.

Peagi pärast seda ilmus välja üks Nõukogude patrull. Kotzebue andis au. Teised tegid sama, misjärel mõlemad pooled üksteist teraselt põrnitsesid.

Ses olukorras ei järgnenud kallistused ja kambamehelikud seljale patsutamised. Kell oli pool kaks päeval ja lääs oli lõpuks kohtunud idaga keset vaenlase maad – linnakeses nimega Strehla.

Esimese ameeriklasena kohtuski Nõukogude sõduritega Saksamaal leitnant Kotzebue, ent see ajalooline roll talle kuulsust ei toonud.

Kui uudised Elbel kohtumisest järgmistel päevadel ajalehtede esikül­gi täitsid, esines peaosas teine ohvitser täiesti teises kohas Elbe ääres.

Kotzebuega samasse rügementi kuulunud luureohvitser leitnant William D. Robertson läks 25. aprilli hommikul umbes kell 10 külavaheteedele sõitma, saamaks ülevaadet kaosest, mis kõikjal ameeriklaste ümber valitses. Teed olid täis heitunud Saksa sõdureid, vabastatud liitlastest sõjavange ja välismaa sunnitöölisi.

Üksildane džiip leitnandi ja kolme reamehega oli vaevu liikuma hakanud, kui nad kohtasid esimesi vaenlasi, alates üksikutest Saksa sõduritest logisevatel jalgratastel kuni tervete kompaniideni, kes väsinute ja räpastena tuigerdasid lääne suunas, silmis lootusetus.

Robertson võttis neilt relvad ja pistis neile pihku paberitüki juhtnööridega, mida nad pidid näitama neist kaugemal ees asuvale ameeriklaste valvepostile.

Mitte keegi ei üritanud džiipi rünnata ja külades oli sakslaste vastuvõtt sõbralik. Keskpäeval sattus patrull 30-le Briti sõjavangile, kes rääkisid, et salk ameeriklastest haavatuid ja vange on kaugemal Elbe-äärses Torgau linnas. Robertson konfiskeeris tsiviilisikuist sakslastelt ühe valge lina ja džiip kiirustas jõe äärde.

Mis edasi juhtus, sellest loe septembrikuu Imelises Ajaloos!