Lühidalt tähendab vähk sellist haigust, mille käigus ebanormaalsed rakud jagunevad kontrollimatult ja võivad tungida ümbritsevatesse kudedesse. Seega pole sugugi rumal küsida, kas vähirakud võivad edasi kanduda kellegi teise organismi ja seal haiguskoldeid tekitada.

Kui inimesed kõrvale jätta, on maailmas teada mitut tüüpi vähktõbesid, mis saavad levida loomalt loomale. Ent ka inimeste puhul on vastus üllataval kombel jaatav (kuigi ebatõenäoline).

Näiteks on teada juhtum 53-aastase kirurgiga, mis leidis aset millalgi 1990. aastatel. Kirurg opereeris 32-aastast patsienti eesmärgiga eemaldada tolle kõhuõõnest pahaloomuline kasvaja. Operatsiooni käigus lõikas kirurg endale skalpelliga kätte.

Ehkki lõikekoht desinfitseeriti otsekohe, ilmus kirurgi käele täpselt vigastuse kohale viis kuud hiljem kasvaja. Kui kasvaja eemaldati ja seda analüüsiti, selgus, et see koosnes kirurgi nüüdseks juba surnud patsiendilt pärinevatest kasvajarakkudest.

Selleks, et vähktõbi saaks levida ühelt inimeselt teisele, on vaja, et „nakatavad“ rakud jääksid ühe inimese organismist teise siirdudes ellu ja neil oleks uues elukohas olemas kõik vajalik, et paljunemist jätkata.

Vähirakkude jaoks teeb sellise nakkusvektori keeruliseks asjaolu, et uue peremeesorganismi immuunsüsteem tunneb võõrsissetungijad reeglina kohe ära ja tapab viivitamatult.

Erandid ilmnevad olukordades, kus nakatuva inimese immuunsüsteem on äärmiselt jõuetu, nagu näiteks AIDS-i põdemisel või immuunreaktsiooni pärssivate ravimite manustamisel.

Murettekitavam on stsenaarium, milles vähirakud muteeruvad moel, mis teeb nende tuvastamise võõrkehana immuunsüsteemi jaoks keeruliseks või võimatuks. Nähtavasti juhtus just midagi sellist eelmainitud kirurgiga, kelle käele tekkis patsiendi kasvajarakkudest uus kasvaja.

Selgitamaks välja, miks kirurgi organism võõrkasvajast lihtsalt omal jõul ei vabanenud, uuriti teda põhjalikult, et näha, ega ta ei põe mingisugust immuunsüsteemihäiret. Seda analüüsid ei tuvastanud, mis tähendab, et kasvajarakud pidid ise suutma oma olemasolu uue peremeesorganismi immuunsüsteemi eest varjata.

Sama nakatumisvektor paistab olevat mängus nii koerte sugulisel teel levivate kasvajate kui ka kukkurkuradi nakkuslike näokasvajate juures.

Kõigest sellest hoolimata pole muretsemiseks siiski suurt põhjust, kuna inimesi taolised tagajärjed reeglina ei ohusta — peamiselt seetõttu, et erinevalt kukkurkuraditest ei pure suurem osa meist juhuslikke möödujaid ja seksuaalpartnereid.

Isegi kui tulevikus areneks inimestel välja samasugune sugulisel teel leviv kasvajahaigus, mis on koeri kimbutanud juba tuhandeid aastaid, on inimestel enesekaitseks olemas kondoomid ja me harrastame valdavalt monogaamset eluviisi, mis peaks haiguse levikut epideemia algusjärgus pidurdama.

Selleks, et taoline probleem saaks kujuneda laialdaseks, oleks vaja mitme ebatõenäolise teguri ilmnemist samaaegselt.

Hüpoteetiliselt võimalik ja ilmselt mõnevõrra murettekitavam oleks see, kui inimeste vähirakud leviksid peamiselt sääsehammustuste kaudu, nagu on juhtunud kuldhamstritega.

Vähemalt võime olla kindlad, et inimajaloos pole nakkuslikud vähktõved endast seni arvestatavat probleemi kujutanud ja tõenäoliselt ei hakka kujutama ka lähemas tulevikus.

Seejuures ei maksa unustada, et nakkushaigused, mille põdemise tagajärjel võib tekkida vähktõbi, külvavad küll juba praegu ohtralt pahandust. Näiteks tekitavad papilloomviiruse HPV mõned vormid peremeesorganismides mõnikord vähikoldeid, tappes kogu maailmas igal aastal tuhandeid inimesi.

Teemat kommenteerib Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja doktor Vahur Valvere

Vähk üldjuhul tõepoolest inimeselt inimesele üle ei kandu ja seega ei ole nakkav. Kui aga toimub ülekanne, siis üldjuhul organismi enda immuunsüsteemi poolt tõesti vähirakud, nagu ka kõik teised organismi sattunud võõrkehad, lihtsalt hävitatakse.

Alati ei pruugi see aga õnnestuda ja see tõenäoliselt seletabki teie poolt toodud näiteid.