Sinu mälestused on üks suur vale

Kui arvad, et su mälestused on täpsed ja vastavuses sellega, mis juhtus, on aeg su optimismi jahutada. Aju säästab mälu talletus­ruumi ning ses säästurežiimis on aju abimeheks valede loor.

Teadlased üritavad seda pettuse umbsõlme lahti harutada ja värskemad avastused selles vallas võivad aidata ka vaimsete häiretega või alusetult süüdi mõistetud inimesi, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Loe aeglaselt, aga ainult üks kord järgmisi sõnu: voodi, puhkama, väsinud, unenägu, tekk, silmi sulgema, norskama, tukastama, uinak, unine.

Esialgu ei pea sa nende sõnade peale rohkem mõtlema – me tuleme nende juurde hiljem tagasi –, kuid need mängivad tähtsat rolli aju-uurimise ühes kõige klassikalisemas uurimismeetodis, mida nimetatakse Deese’i-Roedigeri-McDermotti paradig­maks.

Võime seda selles loos kutsuda lihtsusta­tuna DRM-testiks. Selle abil saadi 1950. aastail esimest korda teaduslikke tõendeid, et meie mälu pole üksnes puudulik, vaid on suisa valelik.

Viimaseil aastail on uute meetoditega tehtud katsed selle testi tulemusi kinnitanud. On välja tulnud, et meie endi aju topib meie mälestusesse täielikke väljamõeldisi ja ühtlasi on soovi korral võimalik manipu­leerida isegi meie kõige kinnistunumate mälestustega.

USA registri andmete järgi on tunnistajate võltsmälestused põhjustanud selles riigis lausa sadade süütute inimeste süüdimõistmise ja ometi võitlevad ses riigis mitu organisatsiooni süütute vangide aitamise eest.

Inimaju alatu tüssamine ei saa siiski lõputult kesta, kuna neuro­teadlased üritavad aju petuskeemide koodi lahti muukida. Sama uurimistöö võib aidata leida viisi, kuidas kõige traumaatilisemad mälestused peast pühkida.

2004. aastal vägistati Californias San Diegos üks keskkoolitüdruk. Enne juhtumit nägi ta, kuidas ühest tee ääres seisvast vanast heledatoonilisest pikapist üks mees teda jõllitab. Kui tüdruk jõudis oma teekonnal silla alt läbi viivale kõnniteele, rabas talle järele jõudnud maniakk tast selja tagant kinni.

Ehkki esimesel katsel suutis tüdruk plehku panna, sai kurjategija ta peagi taas kätte, lükkas põõsastesse ja vägistas ta. Tüdruk võitles vastu ja põgenes uuesti, pani kodus riided uurijate jaoks eraldi kilekotti ning helistas politseisse.

Ohver eeldas, et vägistaja oli sama mees, kes teda heledast autost jälgis. Tüdruk ei olnud päris kindel, milline kurjategija välja nägi, kuid ta kirjeldas teda kui valge­nahalist 20. eluaastais meest, kes oli umbes 178 sentimeetrit pikk, keskmise keha­ehitusega, pruunide juuste ja kitsehabemega. Üks pealtnägija abistas tüdrukut uurija juures kurjategija portree joonistamisel.

Seejärel pidas politsei naabruskonnas kinni samade tunnustega auto, mida tüdruk oli tee ääres näinud – selle juht oli noor mees nimega Uriah Courtney.

Kahele tunnistajale näidati tema ja veel viie noore mehe pilti. Ainult kolmel neist oli habe. Ohver ei olnud küll päris kindel, kuid ütles, et neljandal pildil olev mees – Uriah – sarnaneb tema ründajaga kõige enam.

Selleks ajaks, kui asi aasta hiljem kohtusse jõudis, olid nii ohvril kui ka teisel tunnistajal kõik kahtlused, mis neil varem olla võisid, hajunud: nad olid kindlad, et Uriah on süüdi. Tüdruk kinnitas lausa, et ta ei unusta iial, kuidas süüdlane välja näeb. Kaks raudkindlat tunnistust veensid kohtunikku ning Uriah pandi vägistamise eest eluks ajaks trellide taha.

Kaheksa aastat hiljem, kui tüdruku särgilt pärit orgaanilist materjali analüüsiti, tõestas DNA-test Uriah’ süütust. Andmebaasi materjalidega võrreldes selgus, et see klappis hoopis ühe teise läheduses elava, varemgi süüdi­ mõistetud kurjategija DNAga.

Uriah oli üks ebausaldusväärse mälu järjekordseid ohvreid. Selliseid on teisigi.

Loe selle kohta, kuidas ja miks aju libamälestusi moodustab, septembri Imelisest Teadusest!