Kui suur kogus kofeiini on eluohtlik?
Inimesed, kes joovad sageli kohvi ja/või energiajooke, peaksid teadma, umbkaudu milliste kogustega päevas on soovitatav piirduda. Kui palju tuleb aga manustada kofeiini, et see inimese suisa ära tapaks?
On mitu tegurit, mis teevad selle küsimuse keeruliseks. Mitte igaühe organism ei reageeri kofeiinile täpselt ühtmoodi. Regulaarsetel kofeiinipruukijatel kujuneb ka välja kõrgem kofeiinitaluvus, mistõttu võivad kofeiini mõjud inimeseti oluliselt erineda.
Ja lõppeks ei leidu maailmas ühtegi tunnustatud teadlast, kes julgeks inimeste peal läbi viia katset, mille eesmärgiks on välja selgitada mis tahes aine reaalselt surmav kogus.
Olemasolevate uuringute põhjal saab siiski väita, et suurim teadaolev kofeiiniannus, pärast mille manustamist on inimene ellu jäänud, on umbes sada grammi.
See kogus ei pruugi tunduda eriti suur, kuid arvestage, et selle manustamiseks on vaja tühjaks juua umbes 1200 tassi kohvi!
Annused, mida loetakse täiskasvanud inimese elule ohtlikuks, jäävad reeglina vahemikku 5–10 grammi, mis manustatakse lühikese aja jooksul. Aga pange tähele: mõned kofeiini sisaldavad tabletid võivad selle koguse üsna kiiresti ületada!
Keskmisel täiskasvanul soovitatakse vältida päevas rohkem kui 500–600 mg kofeiini manustamist — mitte sellepärast, et see kogus võib tappa, vaid kuna see on tervisele mitmel põhjusel kahjulik, eriti kui teha seda päevast päeva.
Võrdluseks: tavaline purgitäis (330 ml) karastusjooki Coca Cola sisaldab 32 mg kofeiini, keskmine tassitäis ehk 250 ml filtrikohvi 100 mg kofeiini.
Kuidas aga kofeiin üldse tapab?
Kofeiin kuulub looduslike, kesknärvisüsteemi stimuleerivate ühendite hulka, mida nimetatakse ksantiinideks.
Rohkem kui 60 taimes leiduv kofeiin on maailmas kõige laialdasemalt tarvitatav psühhoaktiivne aine. Kofeiini väikestel annustel on palju hüvesid nagu tähelepanuvõime parendamine, valu vaigistamine, vee sidumine ja üldise heaolutunde suurendamine.
Sarnaselt teiste kesknärvisüsteemi stimulantidega hakkavad riskid tarvitatavate koguste kasvades hüvesid üles kaaluma.
Kofeiiniga liialdamine võib tekitada närvilisust, ärevust, vererõhu tõusu, valusid rinnus, peavalu, vedelikupuudust ja paraku ka sõltuvust, mida iseloomustavad ärajäämanähud kofeiinist loobumisel. Toksilistes annustes võib kofeiin põhjustada vererõhu olulist langust, krambihooge, südame rütmihäireid ja piimhappe atsidoosi.
Ehkki uurijad pole täielikult ühel nõul küsimuses, kuidas täpselt ksantiinid, sh kofeiin, kirjeldatud reaktsioone esile kutsuvad, on teada, et nad põhjustavad adenosiiniretseptorite antagonismi.
Adenosiin on kemikaal, mida leidub kõigis inimkeha rakkudes, kus selle ülesanne on teiste kemikaalidega ühinedes moodustada mitmesuguseid rakkude talitlusi alal hoidvaid ühendeid.
Kofeiini keemiline koostis on adenosiini omaga sarnane, mistõttu see saab kinnituda adenosiiniretseptoritele, kus takistab adenosiiniühendite normaalset toimimist. Sellega kaasneb kesknärvisüsteemi talitluse ja südame töö hoogustumine, silelihaste lõdvenemine ja diureetiline mõju neerudele, mis võib kaasa tuua vedelikupuuduse.
Seega võib kofeiin suurtes annustes olla vägagi toksiline. See seondub adenosiiniretseptori alltüüpidega A1 ja A2, põhjustades krambihooge. Suurtes kogustes pärsib kofeiin fosfodiesteraasiks nimetatavat ensüümi, soodustades samal ajal närvisüsteemi võitle-või-põgene-reaktsiooni aktiveerivate virgatsainete nõristamist.
Tulemused on äärmiselt kiire pulss, vererõhu alanemine koos sellest johtuva veresoonte ahenemisega, südame rütmi eluohtlikke häireid esile kutsuv kaaliumivaegus, maksas leiduvate suhkrute lagunemine ja vererakkude hulga kasv.
Kui kõik see ei tundu juba piisavalt kurjakuulutav, arvestage, et kofeiini üleannuse kõrvalnähud põhjustavad samuti tõsiseid tervisehäireid. Täpsemalt tekib organismi kudedes piimhappe atsidoosi ja liiga madala vererõhu tõttu hapnikupuudus.
Krambihoogude, rakkude hapnikuvaeguse ja kaltsiumi paratamatu vallandumise tõttu raku tsütoplasmavõrgustikust ehk endoplasmaatilisest retiikulumist tekib organismis seisund, mida nimetatakse rabdomüolüüsiks.
Selle tulemusel hakkavad lihased lagunema ja lihaskiud satuvad vereringesse, põhjustades uriini tumenemist (pruunkusesust) ja neerude ummistumist.
