Linnaruumimõtteid Londoni näitel: rattateid tuleb planeerida mõistusega
Uku Tampere tunneb Londoni liiklust nagu oma tagataskut: mitu korda kuus sõidab ta seal kaubikuga ringi. Kui koroonapiirangute-aegne maharahunenud metropoli liiklus välja jätta, on viimased aastad kaasa toonud aina painavamaid ummikuid. Oma süü selles on kehvasti planeeritud rattaliikluses, kirjutab Accelerista.com.
London – üks Euroopa metropolidest. Kaasaja moemeka ja uute liikumiste kants. Siin tehakse kõik, et kõikidele meele järele olla ning jätta linnast edumeelne mulje. Ja eks see mõnes mõttes ongi võimaluste linn. Öeldakse isegi: “Kui seda pole Londonis, siis pole seda olemas.”
Keskkonnasõbralikkuse kontekstis on UK pealinn samuti üks eeskujulikumaid: kehtestatud on ULEZ ehk nulliring, kuhu sisepõlemismootoriga (vanematel) sõidukitel on juurdepääs tasuline; järjest joonitakse uusi rattaradasid ning autoga liiklejaid sunnitakse linnast väljapoole.
Meie siin pisikeses Eestis püüame suurematest eeskuju võtta – ja London on kahtlemata positiivne – kuigi nii suuruse kui ka asustus- ning liiklustiheduse poolest täiesti erinev näide.
Sellegipoolest tuunitakse Tallinna iga hinnaga aina “rohelisemaks”. Võtame või Paldiski maanteele fooride paigaldamise, mis nullis värskelt valminud Haabersti viadukti liikluse sujuvusele suunatud funktsiooni.
Teadjamad on öelnud, et kõik pole päike, mis tõuseb. Isegi Londonis võib mõni linnaruumi parendus olla poolik või isegi kahjulik. Ja enne kui tormata kloonima järgmist pealtnäha toredat ideed, võiks teiste vigadest õppida.
Londonist lahkuvad elanikud ja kaubandus
Kohalikud näevad järjest vähem põhjust Londonis elada ja sinna minna. Üks asi on sisserändajad, keda on sõna otseses mõttes igal pool ja kes on linnale senisest erineva näo andnud.
Teine, tõenäoliselt veel suurema mõjuga on pidev liikluse ümberkorraldamine, mis peletab elanikele lisaks linnast ka ettevõtjad.
Londoni disainipood, mida Ylle oma loos nimetas, pani uksed kinni osalt sel põhjusel, et koht “pole enam see”. Suhtlesin ettevõtjaga messengeris, kes kirjutas:
“Kui satud siia ja tahad midagi, siis asjad on ikka siin ja lepime kokku, näitan sulle…” Ettevõtlus ise on kolinud netti, sest keegi ei taha sinna poodi enam tulla (autoga ei saa, jalgrattaga suurt serviisi koju ei vii).
Maailma üks paeluvamaid metropole on viie aastaga tohutult muutunud. Elektritaksod, hübriidbussid ja muud “kaasaegse linna infrastruktuuri megaarendused” on nähtavaim osa, kuid tegelikult keskmist inimest ei kõneta.
Turistile ja niisama jalutajale – fantastiline! Tahad hängida!? Fantastiline! Seda muidugi juhul, kui “hängimispaik” on tehtud õigesse kohta. Päris maailm ei ole ainult jalutamine ja hängimine. Päris linnas elatakse ja töötatakse.
“London on kaotanud oma võlu,” rääkis mulle just mõned päevad tagasi ühe kliendi ema, kes on Brixtonis 30 ja rohkem aastat elanud.
Üheks põhjuseks on proua sõnul muutused, mis linnaruumi inimesele meeldivamaks peaksid muutma, aga on teinud keerulismaks. Ma ei usu, et ta on ainus, kes tegelikult nii mõtleb. Tema jaoks on seda kõike liiga palju.
