Hävituslennukite neljas põlvkond – nüüd jõuame moodsasse aega
Kokkuleppeliselt loetakse neljanda põlvkonna hävitajate perioodi alguseks siiski 1980. aastate algusaastaid. Ja see periood kestab tänase päevani. Tõsi, Venemaa hakkas kasutama lisaks tähistust „4,5. põlvkond“ – põhjusel, et 1990. aastatel moderniseeriti olemasolevaid lennukitüüpe põhjalikult, kirjutab ajakiri Kaitse kodu! 6 / 2020.
Võidujooksus ülemvõimu pärast pilvede all moodustus selgelt kolm riikide gruppi.
USA
kes andis neljanda põlvkonna lennukite väljatöötamisel tugevalt tooni. Esmalendudega oldi NSV Liidust kuni viis aastat ees ning lennukite relvastusse võtmisega koguni 10 aastat.
Teatavasti on USA relvajõududes sisuliselt kolm õhuväge – US Air Force, US Navy ja US Marine. Neist kahe viimase lennukipark praktiliselt kattub.
USA mereõhuväele töötati välja Grumman F-14 Tomcat, McDonnell Douglas F/A-18 Hornet ja F/A-18E / F Super Hornet; USA õhujõududele McDonnell Douglas F-15 Eagle ja F-15E Strike Eagle, General Dynamics F-16 Fighting Falcon.
Samuti andis USA mitmele partnerriigile tehnilist teavet, mille alusel viimased töötasid välja omad lennukitüübid või tootsid lennukeid litsentside alusel. Partnerriigid olid ennekõike Jaapan (ja tema Mitsubishi F-2, mis on praktiliselt F-16 koopia), Taiwan (ja tema F-CK-1 Ching-kuo, mis on F-16 ja F-18 kombinatsioon), ja Lõuna Korea (oma treeninglennukiga FA-50, mis jällegi on üsna sarnane F-16-ga).
NSV Liit
ja tema tehnoloogia baasil Hiinas väljatöötatud lennukitüübid. Nagu USA-s, nii töötati NSV Liidus välja kergehävitaja Mikojan MiG-29 ja raskehävitaja Suhhoi Su-27.
Su-27 on osutunud väga populaarseks Hiinas, kes on selle baasil välja töötanud koopiad tähisega Shenyang J-15. Samamoodi on Hiina lennukiehitus püüdnud kopeerida parimat paljude riikide lennukimudelitest.
Euroopa riikide väljatöötlused
Prantsusmaalt Mirage 2000 ja Rafale, Saksamaa, Inglismaa ja Itaalia koostööst Tornado ADV ja Eurofighter Typhon, Rootsist Grippen 39, Inglismaalt Sea Harrier FA2 ja Hawk 200.
Vastus venelastele
USA lennukiehitust ergastasid oluliselt 1967. aastal Moskvas Domodedovo Air Show’l esitletud NSV Liidu uued lennukitüübid. Venelased jätsid mulje, et need lennukid ongi juba massiliselt tootmises ja relvastuses, kuid tegelikult olid suurem jagu hoopiski prototüübid. Kõik, mis hinge taga oli, see pidi lendama ja muljet avaldama.
Erilise mulje jättis lennupäevade külastajatele kolmekordse helikiirusega kõrghävitaja MiG-25, mille tehnilised andmed ei jäänud tänu lennupäeva informaatorile saladuseks ka ameeriklastele.
Informatsioon, millest nad küll ennatlikud ja valed järeldused tegid, aga mis ometi tõukas neid enda lennundustööstustki kiirematel tuuridel tööle panema.
Sai selgeks, et nii USA õhuvägi kui ka merevägi vajavad mõlemad uut üleolekuhävitajat. Mõlemad õhuväed olid Vietnami ja Korea sõjast kaasa toonud hindamatud kogemused, mida oli vaja kiiremas korras realiseerida.
Edu, mis saatis kaitseminister McNamara nõuet luua õhuväele ja mereõhuväele baaslennuk F-4 Phantom, tingis järgmise sarnase nõude programmina TFX (Tactical Fighter Experimental).
Õhuväele ehitati muudetava tiivanoolsusega General Dynamics F-111A ja mereõhuväele pidi selle baasil koostöös Grummaniga ehitatama F-111B. Kahjuks osutus F-111B lennukikandjate jaoks liiga raskeks ja mõõtudelt suureks ning sellest loobuti.
See aga ei tähendanud, et kadus ära vajadus vahetada lähimas tulevikus välja õhu- ja mereõhuväge teeninud F-4 Phantom II-d.
Grumman, kellel oli nüüd F-111B-ga tegelemisest saadud suur kogemustepagas, töötas välja uue, kergema, lennukikandjatel baseeruva, muudetava tiivanoolsusega, võimsalt relvastatud ja ülikiire üleolekuhävitaja Grumman F-14 Tomcat.
Lennuk startis esmalennule 1970. aastal ja võeti relvastusse 1974. aastal. Tomcat oli esimene USA hävitaja, millel parema juhitavuse kindlustamiseks ja lennuki kõrguse vähendamiseks oli kaks vertikaalstabilisaatorit (saba).
Tomcati põhiülesanne oli üleoleku saavutamine mereväe lahingugruppidega piirnevas õhuruumis, et ennekõike kaitsta laevu, eriti lennukikandjaid vastase strateegiliste pommitajate raketilöökide eest.
Tomcati radar võimaldas märgi avastada 160 km kauguselt ja üheaegselt jälgida 24 sihtmärki. Lennuk võis kanda kuut kaugtegevuse õhk-õhk raketti AIM 54A Phoenix, millega oli võimalik purustada kuni 185 kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärki.
See oli tõepoolest nn üleolekuhävitaja, mida toodeti kokku 712 lennukit ning mis alles 2006. aastal relvastusest maha võeti.
Kuna F-111A kujunes tema suure tühikaalu tõttu ennemini ründelennukiks, siis töötati õhuväele välja uus manööverdusvõimeline üleolekuhävitaja McDonnell Douglas F-15 Eagle. Eagle tegi oma esmalennu 1972 ja relvastusse võeti 1976.
Huvitav on märkida, et nii üldplaanilt kui reaktiivmootorite õhukogujate kujult sarnaneb see lennuk väga MiG-25-ga. Samas ei ole sellel lennukil püütud saavutada suuremat maksimumkiirust kui M2,5, mis tagab, et lennuki gabariidid saavad olla väiksemad ja konstruktsioon ei lähe ülekaaluliseks.
Eagle’ist kujunes üks õnnestunumaid hävituslennukiprojekte. Praeguseks on toodetud neid lennukeid 1198 ning tellimusi tuleb aina juurde. Pika eluea (48 aastat) jooksul on välja töötatud arvukalt Eagle’i modifikatsioone. USA on müünud neid kolmele oma kõige usaldusväärsemale partnerile – Iisraelile Jaapanile ja Saudi Araabiale.
Üheks selliseks eraldi tüübiks kujunes kahekohaline multifunktsionaalne hävitus-pommituslennuk F-15E Strike Eagle. Strike Eagle tegi esmalennu 1986. aastal ja võeti relvastusse 1988.
Lennuki välispilti iseloomustavad kindlad erinevused Eagle’ist: kahekohaline kabiin ja õhukoguja külgedele kinnitatud voolundatud lisakütusepaagid. Tänaseks on toodetud üle 521 lennuki. Seda lennukit on USA müünud Lõuna-Koreale, Saudi Araabiale, Iisraelile, Qatarile ja Singapurile.
Kerge, kiire, tappev
Juba 1960. aastate lõpus tuli grupp praktikutest õhuväeohvitsere ja analüütikuid eraalgatuse korras endi väljatöötatud energy-maneuverability (E-M) teooria alusel välja ettepanekuga, et õhuvägi algataks programmi LWF (Lightweigt Fighter).
Lihtsustatult öeldes tõdeti, et lennuki kaal ja manööverdusvõime on vastunäidustatud. Nende arvates on otstarbekas konstrueerida hävitaja, millel oleks kõrge tõukejõu ja massi suhe, suur manööverdusvõime ja kogumass mitte üle 9,1 tonni.
Õhuvägi kuulutas välja konkursi LWF programmi edendamiseks. Konkureerima jäid kaks projekti, General Dynamicsi YF-16 ja Northropi YF-17. Õhuvägi tunnistas lõpuks endale sobivaks ühemootorilise hävitaja YF-16 projekti, mis arendati välja seerialennukiks General Dynamics F-16 Fighting Falcon.
Merevägi korjas konkursilt üles endale sobiva kahemootorilise YF-17 projekti, mis arendati välja seerialennukiks Northrop F/A-18 Hornet.
Nii kujunes USA õhuväes välja väga soodne lennukipaar lahinguülesannete täitmiseks – võimsa varustusega F-15 Eagle ja kerge, manööverdusvõimeline, kergema relvastusega F-16.
Nende lennukite korraga kasutamiseks töötati välja mitmeid huvitavad operatiiv-taktikalisi variante.
Mõned aastad hiljem kujunes mereõhuväes analoogiliseks paariks F-14 Tomcat ja F/A-18 Hornet. Hiljem, kui Tomcat võeti relvastusest maha, moodustasid samasuguseid paare F-18 Horneti modifikatsioonid A, B, C, D ja F-18E / F Super Hornet.
F-16 Fighting Falcon on kujunenud ülimenukaks hävituslennukiks, mis on 26 riigi relvastuses. Tänapäeva hävituslennukitest on seda toodetud kõige rohkem– 4604 lennukit. Üheks edu põhjuseks on kindlasti võimekuse ja hinna suhe. Seda lennukit suudavad endale soetada ka väiksemad riigid.
USA on andnud hävitaja F-16 tehnoloogia üle Jaapanile, kes mõningase dokumentatsiooni kohandamise järel pani lennuki tootmisse Mitsubishi F-2 nime all. Toodeti 98 lennukit.
Lennuki variante on toodetud 46 aastat ja seetõttu on vaja olnud toota lennukit blokkide kaupa. Iga uuema bloki lennukid on kaasaegsema varustusega ja vanema bloki lennukid viiakse võimaluse korral gruppide kaupa uuema bloki standardvarustuseni.
Kõige viimased variandid on blokki 60 kuuluvad lennukid. Näiteks Poola õhuväe relvastusse kuulub 52. bloki hävitaja F-16D, mille kere külgedele on kinnitatud liibuvad välised aerodünaamilised kütusepaagid.
Hornetist superhornetini
Nagu öeldud, hakati USA mereväele tootma kergemat hävitajat F-18 Hornet. Hornetit on müüdud seitsmesse riiki (sh Soome). Horneti nelja modifikatsiooni (A, B, C, D) on toodetud 1480 lennukit. Lennuk on kesktiivaline ja hea manööverdusvõimega. Seda saab kasutada ka hävitus-pommituslennukina.
Hornetil kasutati uuenduslikke multifunktsionaalseid kuvareid, mis ühe nupuvajutusega võimaldavad piloodil seadistada programmid kas hävitus- või ründeülesannete või mõlema täitmiseks. Sellega tagati taktikaliste lennukite kasutamisel suurem paindlikkus kiiresti muututuvas lahinguolukorras.
Ent kuna F-14 Tomcati asenduseks oli vaja võimsamat relvaplatvormi, kui seda on Hornet, asuti välja töötama Super Hornetit.
Super Horneti konstruktsioon baseerub F-18 variantidel C ja D. Mõõtmetelt on see eelkäijatest 25% suurem, õhukogujad on kandilise ristlõikega ja kogukamad. Lennuk võib kanda nii õhk-õhk kui ka õhk-pind rakette.
Lennuk tegi esmalennu 1995. aastal ja võeti relvastusse 2001. Toodetud on Super Hornetit üle 600. Lennuki tühimass on juba 14,5 t ja maksimaalne stardikaal 30 t. Tippkiirus on sama mis Hornetil – 1915 km/h.
Relvastus on mitmepalgeline. Relvade kinnitamiseks on kasutada 11 pilooni. Relvade kogukaal võib ulatuda 8 tonnini. Lennuki kabiini varustusse kuulub juba täiemõõtmeline vedelikkristallmonitor.
Praegu on Super Hornet relvastuses ka Austraalias. USA tootjad on osalemas selle lennukitüübiga paljudel rahvusvahelistel konkurssidel, lootuses teha sellest hea müügiobjekt.
MIG-25: koll kapi otsas
Ameerika tänapäevaste hävituslennukite disain, võimed ja tulejõud on suuresti tänu võlgu venelaste superlennukina nähtud MiG-25-le, millele vastukaaluks hakati kibekiirelt looma neljanda põlvkonna hävitajaid.
Esimest korda avanes ameeriklastel võimalus MiG-25-t näha 1967. aasta Moskva lennušõul, kus seda tiivulist uhkusega maailmale presenteeriti. Lennuki kuju ja eelkõige laia tiivaulatuse põhjal tegid ameeriklased järelduse, et tegemist peab olema ülihea manööverdusvõimega hävitajaga, millele vastu saamiseks tuleb oluliselt uuendada ka enda lennukiparki.
Tegelikult olid ameeriklased tõest päris kaugel. MiG-25 on kõike muud kui ülihea manööverdaja. Suured tiivad, mille põhjal selline väärjäreldus tehti, olid hädavajalikud selleks, et see üliraske, täisrelvastuses ja lisakütusepaakidega üle 40 tonni kaaluv terasplaatidest kokkukeevitatud kerega lennuk üleüldse õhku tõusta ja lennata suudaks.
Ja ega väga suutnudki – madalatel kiirustel ja kõrgustel positsioneeruvad selle lennuomadused kuhugi pardi ja kodusea omade vahele.
Ehk siis lennuk lennuki vastu õhuvõitluses polnud MiG-25st asja. Aga selleks polnud ta loodudki. Tema ainus eesmärk oli tõusta kibekiirelt kõrgustesse, sooritada sealt vaatlusmissioon või rünnak ameeriklaste vaatluslennukite vastu ja kaduda.
Kiiresti, seda küll – piisab piloodil n-ö pedaali põhja vajutamisest, kui lennuk sööstab minema kiirusega 3000 km/h. Tõsi, sellisel kiirusel ei kannata kihutada kaua– nii umbes viis minutit, siis on teraskere temperatuur jõudnud 300 kraadi kanti ja hullema ärahoidmiseks on mõistlikum kiirus alla tõmmata.
Aga kõrgustesse sööstmisega saab MiG-25 hakkama suurepäraselt – vaid kolme minutiga suudab ta tõusta 25 kilomeetri kõrgusele.
MiG-25 tehnilised andmed:
- Pikkus: 19,75 m
- Tiivaulatus: 14,01 m
- Kõrgus: 6,10 m
- Tühimass: 20 000 kg
- Mootor: kaks 101,1 kN, Tumanski R-15B-300 järelpõlemisega turboreaktiivmootorit
- Suurim kiirus: 3000 km/h (Mach 2,82) 13 000 m kõrgusel ca viie minuti jooksul
- Tegevusraadius: 1730 km
- Relvastus: õhk-õhk tüüpi raketid
