Uurijad tekitasid vee all nii valju heli, et see aurustas vee hetkega, ja panid sellega usutavasti paika heli veealuse intensiivsuse võimaliku ülempiiri.

Teadlased tulistasid võimsa laseri abil tillukestesse veejugadesse põgusaid kõrge energia impulsse. Mikroskoopilisi veejugasid tabades aurustasid röntgenkiired neid ümbritsevaid veemolekule nagu piisku kuumal pliidiraual.

Kuna veemolekulid hakkavad kuumutamisel teadupärast kiiremini liikuma, on loogiline, et piisavalt valjud helilained võivad tekitada sama efekti. Igaüks, kes on paigutanud klaasi veega bassikõlari lähedale ja näinud veepinda rütmiliselt virvendamas, on olnud tunnistaja samale nähtusele, ainult et märksa vähem intensiivsel kujul.

Selle helitugevuse saavutamiseks kasutati eksperimendis 270 detsibellise helitugevusega võrreldavaid impulsse. 270 dB on valjem kui kosmoseraketi start ja umbes sama intensiivne kui kogu linna elektrienergia koondamine ühte punkti.

Kui inimene peaks sellist heli vahetult kogema, poleks tal abi kõrvatroppidest, kuna heli purustaks lisaks kõrva kuulmekiledele tõenäoliselt ka tema südame ja kopsud.

Eksperimenti kirjeldav uurimus ilmus teadusajakirjas Physical Review Fluids.