Murranguline meetod lahendab inimajaloo põhiküsimused

Veel mõni aasta tagasi oli meie liigi lugu lihtne. Inimene tekkis Aafrikas, rändas sealt välja teistele mandritele ja vallutas maailma. Punkt.

Viimaseil aastail on arheoloogiline leiumaterjal kogu meie evolutsiooni kahtluse alla seadnud ning vähe sellest, küsitavaks on muutunud isegi maailmajagu, kus inimene välja kujunes, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Olukorras peavad selguse looma uudsed meetodid, mida kasutades saavad teadlased rännata miljonite aastate taha ning heita valgust meie kaugete esivanemate ellu.

Valgud juhatavad esivanemani

Ninasarviku hammas, 300 kg kaaluv ahv, kaks väljasurnud inimliiki ja rühm Taani teadlasi – kõigil neil on oma osa selles, kuidas uus iidsete valkude uurimismeetod toob selgust inimkonna päritolu loosse.

Purihammas on 5 cm lai ja 4 cm kõrge ning näeb üsna tavaline välja. See on pärit ninasarvikult, kes elas 1,77 miljonit aastat tagasi seal, kus tänapäeval asub Dmanisi linnake Gruusias. Selle ammu välja­surnud liigi hammas on nüüd avanud uusi võimalusi nüüdisinimese pärinemise uurimiseks.

Tänu uudsele teaduslikule hammaste analüüsimise meetodile saab nüüd heita pilgu rohkem kui miljon aastat varasemasse aega kui seni ja õppida tundma üksikasju inimliikide ajaloo kohta. Sedasi saame parema ettekujutuse liikidest, kellest tänapäeva inimene ehk Homo sapiens põlvneb.

On ju teada, et neid – või äkki hoopis meid? – on maailma ajaloos olnud palju liike ning mitu neist on planeedil eksisteerinud samal ajal erinevalt praegusest, mil järele on jäänud ainult Homo sapiens.

Ninasarviku hammas sai kogu maailma teadusringkonnis kuulsaks eelmisel aastal, kui Kopenhaageni ülikooli teadlaste rühm biokeemik Enrico Cappellini juhtimisel oma analüüsi tulemused avalikustas. Kuna nii vanas hambas ei olnud säilinud DNAd ehk pärilikkusmaterjali, siis keskenduti hoopis hambas sisalduva valgu uurimisele.

Valkude sünteesi juhivad raku geenid, mis määravad ka geneetilise materjali DNA järjestuse. Seega saavad valgud täpselt samamoodi nagu pärilikkusmaterjal anda väga väärtuslikku infot liikide, sealhulgas inimliikide omavaheliste sugulussidemete kohta.

Hambavalkude analüüsimiseks kasu­tati täiustatud mass-spektromeetriat. Valku võrreldi väljasurnud ja praegu elavate ninasarvikuliikide valkudega. Leiti, et hammas kuulub isendile, kelle sugupuu on hargnenud mitmeks liigiks.

Üks selline oli näiteks karvane ninasarvik, kes suri välja pärast viimase jääaja lõppu u 8000 aastat tagasi. Ühtlasi selgus, et uuritud iidsel nina­sarvikul ja tänapäevasel sumatra nina­sarvikul olid ühised esivanemad.

Kui Dmanisi ninasarvik 1,77 miljonit aastat tagasi ringi tatsas, valitses Maal jääaeg. Põhjapoolkeral liikusid tohutud liustikud edasi-tagasi ning nüüdis- ehk päris­inimese Homo sapiens’i tekkimiseni jäi veel aega rohkem kui miljon aastat. Meie eelkäijad tegelesid aga juba aktiivselt maailma vallutamisega.

Kuni viimase ajani on geeniuuringud olnud ajaliselt piiratud. Vanim uuritud DNA kuulus hobusele, kes elas 700 000 aastat tagasi. Samas säilib DNA nii kaua – sadu tuhandeid aastaid – analüüsiks sobivana väga harva. Hobuse DNA püsis „värske“ tänu igikeltsale, mis hoidis seda justkui külmutis.

Inimarengu ajaloo uurijad ei saa aga igi­keltsale lootusi panna, sest inimesed tegutsesid eeskätt soojades piirkondades. Tänu uuele valkude analüüsi meetodile saab nüüd vaadata tagasi vähemalt miljoni aasta taha.

Kuna iidsete inimeste kivististest leitakse­gi kõige sagedamini just hambaid, millest on võimalik valke eraldada, siis annab uudne meetod uurijatele geneetilist teavet, mis on valkude kujul peaaegu kahe miljoni aasta vanuses hambavaabas.

Seega on oodata, et lüngad inimarengu ajaloos täidetakse peatselt. Olulisim küsimus on see, millisest liigist täpselt arenes välja nüüdisinimene Homo sapiens.

Loe sellest, kuidas uudse valguanalüüsiga inimliigi kaugeimat ajalugu lahti harutatakse, augusti Imelisest Teadusest!