Taimed teevad surnukehade läheduses kasvades midagi ebatavalist, mis aitaks kadunuid leida
Kuidas leida inimeste maiseid jäänuseid tohututest looduslikest ökosüsteemidest nagu Amazonase vihmamets? Teadusajakirjas Trends in Plant Science ilmunud värske uurimuse osutusel võivad puud ja põõsastik otsijaid surnukehade juurde juhatada.
Lagunemisel tekivad inimeste surnukehade ümber „laibalagunemissaared” (ingl cadaver decomposition island), mis muudavad ümbritsevat pinnast ning taimede juuri ja lehti. Osa neist muudatustest on võimalik isegi kauge maa tagant tuvastada.
„Väiksematel avatud maastikel võivad jalgsi liikuvad otsimisrühmad kadunud isikuid hõlpsamini leida, kuid maailma metsasematel aladel või ohtlikumates piirkondades nagu Amazonas pole see üldse võimalik,” selgitas uurimuse vanemautor, Tennessee ülikooli taimeteaduse professor Neal Stewart Junior. „See ajendas meid uurima, kuidas taimed annavad märku inimkeha lagunemisest, mis võiks surnukehade leidmise protsessi teha kiiremaks ja võimalik, et ka ohutumaks.”
Uurijad kavatsevad uut tehnikat katsetada Tennessee ülikooli „laibafarmis” — ametliku nimetusega kriminaalantropoloogia uurimisasutuses (ingl Forensic Anthropology Research Facility) —, kus ta üldse selle idee peale tuli.
Teadlased hakkavad hindama laibalagunemissaartel toimuvaid muutuseid, sh üliväikseid muutuseid üksikute taimelehtede värvuses ja fluorestseerumises.
„Lagunemissaarte kõige silmnähtavam mõju peaks olema suure hulga lämmastiku vabanemine pinnasesse, eriti suvisel ajal, kui lagunemine toimub kiiresti,” kommenteeris prof Stewart. „Sõltuvalt sellest, kui kiiresti taimed lämmastikuküllusele reageerivad, võime täheldada muutuseid lehtede värvuses ja peegeldusteguris.”
Uudse tehnika juures on üks oluline kitsaskoht: nimelt pole inimesed ainsad imetajad, kes metsas surevad. See tähendab, et peab leidma viisi selliste inimestele ainuomaste ainevahetusprotsesside tuvastamiseks, mis erinevad nt surnud põdra omadest.
„Üks võimalus on, et kui konkreetne kadunud isik oli näiteks krooniline suitsetaja, võib ta keemiline profiil kutsuda taimedel esile mingisuguseid ainulaadseid reaktsioone, tänu millele oleks sellise inimese surnukeha lihtsam leida,” pakkus prof Stewart välja, mööndes samas, et uuringute praeguses järgus on selline mõte liiga fantastiline.
Teadlaste töörühm loodab, et nende uurimus teeb inimeste surnukehade — ja võimalik, et läheduses viibivate ellujäänute — leidmise suurtel metsaga kaetud aladel oluliselt tõhusamaks.
„Spetsiifilisi jälgi otsivate droonide kontekstis kujutavad need signaalid endast nagu auto mootoririkke indikaatorit,” selgitas prof Stewart. „Kui saame kiiresti lennata piirkonda, kus keegi võib olla kaduma läinud, ning koguda andmeid kümnetelt või isegi sadadelt ruutkilomeetritelt, oleks meil võimalik tuvastada parimaid kohti, kuhu saata otsimissalku.”
