Oleme külmkapi ukse avanud: Antarktis sulab kiirenevas tempos

Antarktise mandril asub külmunud olekus 70% kogu maakera mageveest ja umbes 90% kogu planeedi jääst. Kui kogu see jää sulaks, tõuseks mere pind ligi 60 meetrit.

London, Berliin ja kogu Põhja-Saksamaa jääksid vee alla. Eestist ja Taanist jääks järele paar saart. Ka Soomes kaoksid kõik rannikulinnad, vahendab Helsingin Sanomat.

Nii juhtuks, kui inimkond põletaks kõik maailma fossiilsete kütuste varud, arvutasid uurijad mõni aasta tagasi.

Kogu Antarktika jää sulamine ei pruugi olla tõenäoline õudusstsenaarium. Kui see ka realiseeruks, kuluks selleks ikkagi tuhandeid aastaid. Siiski piisab ka palju vähemast merepinna kergitamiseks meetrite viisi ja sulamine on juba alanud.

Antarktise jääkate jaotatakse laias laastus kaheks: sarvekujuliseks lääneosaks ja suureks idaosaks, kus paikneb suurem osa mandrijääst.

Idas on jää kohati kuni viis kilomeetrit paks. See on seni stabiilsena püsinud ja mõnede arvutuste järgi massilt isegi kasvanud.

Kuigi kliima soojeneb ei ole sulamine nii lihtne protsess. Soojenemine suurendab näiteks merevee aurumist ja sajab rohkem lund, millest koguneb Antarktise idaosas uut jääd.

Seevastu läänes on külmkapi uks juba pikka aega lahti olnud. Merepinnal olevatest jääväljadest murdub lahti väikeste riikide suurusi tükke. Värskete arvutuste järgi kaob Antarktisel jääd 118 miljardit tonni aastas.

Merejää sulamine iseenesest merepinda ei tõsta, sest see on juba niigi merepinnal. Merejää kaitseb aga mandrijääd. Kui merejää kaob, pääseb merevesi mandrijääle ligi ja hakkab seda sulatama.

Ka idapoolsed jääväljad on hakanud sulama, selgub mitmetest viimaste aastate uuringutest.

Juulis ajakirjas Nature avaldatud uuring viitab sellele, et juba paarikraadisest temperatuuri tõusust piisaks selleks, et sulatada idapoolsest jääväljast peaaegu Soome-suuruse osa. Vähemalt nii paistab olevat juhtunud minevikus.

California Santa Cruzi ülikooli abiprofessor, geokeemik Terry Blackburn uuris koos kolleegidega vanu mineraalinäidiseid, mis olid kogutud sisemaalt Rossi mere juurest 1980. aastatel. Piirkonnas paikneb moreenmoodustis, mille liustik on esile toonud. Õhust vaadatuna meenutab moodustis veidi elevanti ja selle nimi ongi Elephant Moraine.

Moreenis leidub mineraalikristalle, mis on kunagi olnud jää all. Need sadade tuhandete aastate vältel kuhjunud kristallid on uurijate jaoks nagu ajamasin. Liustiku surve all on neisse jäänud keemiline jälg piirkonna ajaloo ja liustiku liikumise kohta.

Uurijad avastasid, et kristallide teatud kihtides oli märkimisväärselt palju uraani kerget isotoopi 234. Seda tekib siis, kui pinnases olev looduslik uraan U-238 aegamööda laguneb. Liustiku ja pinnase vahel on õhuke sulanud vee kiht, kuhu seda kerget isotoopi koguneb. Sealt imendub see kivisse.

Kui liustik siis ära sulab ja uraanikihte tekitanud vesi minema voolab, naaseb uraani kerge isotoobi hulk kristallides tavaliselt tausttasemele. Selle vaheldumise järgi kristallide erinevates kihtides näevad uurijad, millal kristall on olnud jää all ja millal mitte.

Uuritud kristallid räägivad kõik sama lugu. 400 000 aastat tagasi oli Elephant Moraine’i piirkond täiesti jäävaba. Siis valitses maakeral soe ajastu ja keskmine temperatuur oli 1-2 kraadi praegusest kõrgem.

Hämmastav on avastuse juures see, et Elephant Moraine asub sisemaal umbes 700 kilomeetri kaugusel praeguse liustiku servast. Et need kivimid oleks saanud jää alt paljastuda, oleks liustik pidanud kogu selle vahemaa ulatuses sulama.

Uurijate arvutuste järgi sulas tollal mandrijääst ligi Soome-suurine ala, kuigi temperatuur ei olnud märkimisväärselt praegusest kõrgem.

Ainuüksi see jäämass kergitas omal ajal merepinda 3-4 meetrit. Sama soe periood sulatas ka Antarktise lääneosas ja Gröönimaal nii palju jääd, et merepind tõusis veel kümme meetrit.

Teisisõnu võiks sama juhtuda uuesti vaid paar kraadi praegusest soojemas maailmas.

Blackburn juhib siiski tähelepanu sellele, et sellise jäämassi sulamine ei toimu ühe silmapilgu jooksul. Sulamine võtaks aega tuhandeid aastaid.

„Me oleme külmkapi ukse avanud, aga jää on endiselt külm ega ole lähiajal kadumas,” ütles Blackburn.

Võimalikus sulamisohus olev liustik asetseb mandril niinimetatud Wilkesi basseinis, kus liustiku põhi on kõige sügavamas kohas poolteist kilomeetrit merepinnast allpool. Kui liustikku praegu kaitsev äär rannikul sulab, saab kogu jäämass aegamisi merre vajuda.

Väljaandes Science avaldati hiljuti NASA satelliidiandmetel põhinev uuring, milles kaardistati jää kadumist ja teisalt kogunemist kogu Antarktisel.

Mõnes kohas jää õheneb ja mõnes kohas pakseneb. Jää paksenemine mõnedes kohtades tuleneb lumesadude lisandumisest. Antarktise idaossa näib endiselt jääd rohkem juurde tulevat, kui seda kaob.

Läänes sulab aga jää nii kiiresti, et kokkuvõttes kaob Antarktisel jääb rohkem kui tekib. Uurijate arvutuste järgi sulab Antarktisel aastas 118 miljardit tonni jääd.

Gröönimaal kaob rohkem, üle 200 miljardi tonni aastas. Eelmisel aastal kadus jääd rekordiline 532 miljardit tonni, öeldakse augustis väljaandes Communications Earth and Environment avaldatud uuringus. Gröönimaa jää kadumine on suurim eraldivõetud merepinda kergitav faktor.

Uurijad arvutasid väljaandes Science, et Gröönimaa ja Antarktika sulamine on tõstnud 16 aastaga merepinda poolteist sentimeetrit. Sulamine kiireneb, kui ranniku merejää sulab ja paljastab mereveele mandrijää.

Ka Antarktise idaosas on mitmeid sulamispaiku. Augusti lõpus väljaandes Nature Communications avaldatud uuring näitas, et Kuninganna Maudi maal asuv Shirase liustik õheneb kuni 16 meetrit aastas.

Shirase liustik ulatub omamoodi keelena merre. Jaapani liustiku-uurijad avastasid, et liustiku alla moodustub bassein, kus loksub jääst soojem merevesi ja kulutab liustikku altpoolt. Uurijad arvutasid, et jää õheneb 7-16 meetrit aastas.

„Seda on sama palju, kui mitte rohkemgi kui Totteni liustiku puhul, mis arvatakse olevat Antarktise kõige kiiremini sulav liustik,” ütles Hokkaido ülikooli abiprofessor Daisuke Hirano.

Arvatakse, et Totteni liustik õheneb aastas 10-11 meetrit. See asub idas Wilkesi maal.