Hävituslennukite kolmas põlvkond – tapvam kui eales varem!
Hävituslennuväe põhiülesanded on kaitsta riigi õhuruumi, hoida sellest eemal vastase strateegilised pommitajad ja tiibraketid ning saavutada omas õhuruumis üleolek. Sellel aastakümnel lisandus ka võimekuse lisanõue: rünnata maa- ja meremärke, kirjutab ajakiri Kaitse kodu! 5 / 2020.
Iseloomulik oli lennukitiibade konstruktsiooniliste elementide täiustumine ja lisandumine, aerodünaamika täiustumine, relvastusse ilmusid elektro-optilise juhtimisega õhk-õhk raketid ja laserjuhitavad pommid, automaatselt juhitavad kahurid, suitsuvabad reaktiivmootorid ja multifunktsionaalsed hävitus-pommituslennukid, kasutusse jõudis analoogsüsteemidel töötav avioonika.
Poliitilisel areenil seisid vastakuti NATO ja Varssavi pakti riigid. Strateegilise pommituslennuväe valdkonnas olid põhitegijad USA ja NSV Liit, väiksemal määral Ühendkuningriigid ja üsna piiratult Prantsusmaa.
Strateegilise lennuväe eemalhoidmiseks pingutasid pooled hävituslennuväe taseme tõstmiseks kõvasti. Juba eelnevatel aastatel, 1950–1960, toimus militaar-reaktiivlennunduses meeletu hüpe ja reaktiivhävituslennukite põhiparameetriks kujunenud kiirus küündis reeglina kahekordse helikiiruseni.
Mitmedki kolmanda põlvkonna lennukitüübid said arendustes hoo sisse just teise põlvkonna lõpuaastatel. Teisest põlvkonnast kolmandasse üle tulnud arendusteks võib kindlalt nimetada lennukeid F-104, MiG-21-F13, Su 7B, Harrier ja ka F-4 Phantom II, mille prototüüp tegi esimese stardi 1958. aastal.
Elujõu sai sisse inglaste ja ameeriklaste koostöö vertikaalstardi ja -maandumisega ründelennuki Harrier väljatöötamisel. Relvastusse võeti esimesed versioonid, nagu Harrier GR.1/3 jt.
Aasta 1960
Alustada tuleks USA hävitajast F-4 Phantom II. Sellest sai ainuke lennuk, mis oli relvastuses USA kõigis kolmes väeliigis. See on ka läänemaailmas enim ehitatud reaktiivhävituslennuki tüüp – kokku 5195. Vietnami sõjas sai ta hüüdnimeks „MiG killer“. Selle tüübi arvele kogunes 280 allatulistatud lennukit.
Phantomi eri versioonid olid relvastuses 12 riigis ja on tänaseni relvastuses Jaapanis, Lõuna Koreas, Türgis, Kreekas ja Iraanis. Saksamaad teeninud F-4 Phantom II on huvilistele vaatamiseks ka Eesti Lennundusmuuseumis.
Aasta 1961
NSV Liidul oli valida, kas kaitsta tuhandeid kilomeetreid kulgevat inimtühja põhjapiiri USA pommitajate armaada eest õhukaitserakettide patareidega või luua mobiilne õhukaitselennukite kaitsetsoon.
Esimene variant ei tulnud majanduslikel põhjustel kõne alla ja nii loodi kaugmaa õhukaitsehävitaja Tu-28 (NATO koodnimi „Fiddler“), mis tegi esmalennu 1961. aastal.
Lennuki tegevuskaugus oli 1560 km, õhus viibimise aeg 3 tundi, maksimaalne kiirus 1929 km/h. Tähelepanuväärne oli stardikaal: 43 t. Relvastuseks oli vaid neli raketti. Ehitati 198 lennukit.
Aasta 1962
USA-s tegi esmalennu üks tähelepanuväärsemaid lennukeid – kolmekordse helikiirusega luurelennuki prototüüp A-12. Nii selle väljanägemine kui ka tehnilised parameetrid olid erakordsed. Ehitati neid 13, aga juba pakuti välja ehitada A-12 baasil hävituslennuk. Prototüübi tähiseks sai YF-12.
Lennuki tehnilised andmed: tühikaal 27 t, kaks reaktiivmootorit tõukega kumbki 140 kN, tippkiirus 3661 km/h (M 3,35), lennukaugus 4000 km, lennulagi 27,4 km.
Relvastus koosnes vaid kolmest 160 km tegevusraadiusega õhk-õhk raketist AIM-47A Falcon.
Mitmete põhjuste koosmõjul, nagu Vietnami sõda, majanduslikud põhjused ja aktuaalse nõudluse puudumine, loobuti ultravõimeka hävitaja edasiarendustest ja juba 1964. aastal alustati A-12 ja YF-12 baasil väljatöötatud strateegilise luurelennuki SR-71 seeriatootmisega.
Samal ajal, kui lennundusringkondade kogu tähelepanu oli koondunud A-12-le, tegi NSV Liidus tähelepandamatult oma esmalennu õhukaitse püüdurhävitaja Suhhoi Su-15. Kolm aastat hiljem, 1965 võeti see juba ka relvastusse. Ehitati kokku 1290 lennukit. Kiirus 2230 km, lennulagi 18 km ja lahingulennukaugus 725 km.
See lennukitüüp sai rahvusvaheliselt eriti tuntuks pärast seda, kui tulistas 1983. aastal Sahhalini piirkonnas NSV Liidu territoriaalvete kohal alla Lõuna-Korea reisilennuki Boeing 747, milles hukkus 269 inimest. Ning see oli juba teine Lõuna-Koreale kuulunud Boeing, mida SU-15 ründas.
Viis aastat varem juhtus analoogne intsident Murmanski kohal. Raketitabamuse saanud reisilennuk jäi küll enam-vähem terveks ja suutis külmunud järvepinnal hädamaandumise teha, kuid kaks reisijat said surma.
Need intsidendid on ka põhjus, miks seda lennukit laialt teatakse kui Boeing Killerit.
Aasta 1964
Sellel aastal tegid oma esimese lennu maailma lennundusajaloo kolm silmapaistvat lennukit: NSV Liidus Mikojan ja Gurevitši kõrghävitaja ja luurelennuk MiG-25 ning USA-s muudetava tiivanoolsusega General Dynamics F-111 Aardvark ja kõrgluurelennuk Lockheed SR-71.
Teatavasti ei kontrollinud NSV Liit möödunud sajandi kuuekümnendatel täielikult oma õhuruumi. Samas oli isegi avalikkusele teada, et USA-s on valmimas lisaks kolmekordse helikiirusega hävitajale A-12 strateegiline ulmepommitaja XB-70 prototüüp, mis tegigi oma esmalennu 1964. aastal.
Nendele lennukitele, mis oleks saavutanud täieliku kontrolli NSV Liidu õhuruumi üle, pidi vastu panema midagi samaväärset. Nii ehitatigi ennaktempos valmis kõrghävitaja MiG-25, mis tegi esmalennu 1964 ja võeti relvastusse 1970.
Lennukist sai ajaloo kõige kiirem seeriaviisiliselt toodetud hävitaja. Tippkiiruseks 3000 km/h, lennukaugus 1860 km, lennulagi 24 km. Ehitati kokku 1186 lennukit ja enamik neist olid praktilistel kaalutlustel kasutuses kõrgluurelennukitena. Seegi lennuk on olemas Eesti Lennundusmuuseumi ekspositsioonis.
Samal aastal tegi oma esimese lennu ka USA multifunktsionaalseks hävitajaks konstrueeritud, maailma esimene seeriatootmisse jõudnud F-111 Aardvark. Selle aja tehnoloogia ei võimaldanud aga ehitada kerget multifunktsionaalset hävitajat ja nii võeti lennuk kasutusse hävitus-ründelennukina, aga ka strateegilise pommitajana.
Ehitati kokku 563 lennukit ja nad olid relvastuses USA ja Austraalia õhuvägedes. Lennuki tehnilised näitajad olid suurepärased: maksimaalne kiirus 2650 km/h, lennukaugus 5940 km, lennulagi 20 km ning relvade ja moona kogukaal ulatus 14,3 tonnini.
Aasta 1966
NSV Liidus tegi esimese stardi Su-7B järglase Su-17/20/22 prototüüp. Tegemist oli täielikult uue konstruktsiooniga. Lennuki välimiste tiivaotsade noolsus oli muudetav. Lennuki eksportvariant Su-22M4 on Eesti Lennundusmuuseumi ekspositsioonis.
Samal aastal tegi esimese lennu itaallaste uuendatud F-104. Selle tähiseks oli F-104S. Lennuki variant F-104ASA kaunistab samuti Eesti Lennundusmuuseumi ekspositsiooni.
Aasta 1967
Tiiva muudetav noolsus oli moes. Esmastardi tegi MiG-23, mille viimane, üheistmeline eksportvariant MiG-23MLD on ka Lennundusmuuseumi ekspositsioonis.
Rootslased panid tõsise märgi maha juba teist korda – esmalennu tegi nende hävituspommituslennuk Saab Viggen 37. Lennuk on tähelepanuväärne oma aerodünaamilise skeemi poolest: pardi tüüpi aerodünaamika ning tähelepanuväärselt lühike stardija pidurdusmaa, 600 m.
Tippkiirus 2231 km/h, lennukaugus 2000 km ja lennulagi 18 km. Ehitati 329 lennukit. Lennuki hävituslennuki variant Saab JA Viggen 37 asub rariteedina ka Eesti Lennundusmuuseumis.
Aasta 1968
MiG-21 hävitajast sai ajaloos enim ehitatud sama tüüpi hävituslennuk. Läbi 3. põlvkonna aastate jätkus lennuki arvukate versioonide väljatöötamine ja tootmine. 1968 sai alguse selle uuendatud versioonirea väljatöötamine, mille näidiseks on Eesti Lennundusmuuseumis hävitaja MiG-21bis.
Aastatel 1960-1970 valmisid avalikkuse eest varjatult juba ka neljanda põlvkonna hävitajate joonised. See on põlvkond, mille lennutehnika on valdavalt relvastuses ka tänapäeval. Neist järgmisel korral.
PÕLVKONNAÜLENE: LOCKHEED F-104 STARFIGHTER
Lennuk, mida kutsuti ka mehitatud raketiks ja seda põhjusega – see oli esimene haniseeritud tiivuline, mis ületas kahekordse meh-helikiiruse ehk siis 2450 km tunnis.
Muidu võimeka lennuki puudusteks tuleb pidada kasinat lennuulatust, lennuulatust, ebamugavalt suurt maandumiskiirust ning kuni 1967. aastal tehtud modifikatsioonidenideni ka mitte just kõige töökindlamat mootorit.Nii sai seegi lennuk endale pahaendelise me „Widowmaker“ ehk maakeeli lesestaja.
Ainuüksi Saksa Luftwaffe kaotas selle lennuki tõttu 110 pilooti. Olgu aga öeldud, et alati ei saanud neid surmasid lennuki süüks panna. Teinekord oli tegu ka lenduri veaga või siis väliste mõjudega – näiteks kokkupõrge lindudega.
Oma tuleristsed sai F-104 Vietnami sõjas. Tõsi, ühtegi vastaspoole mängijat nad selles sõjas alla ei toonud, ent hoidsid juba oma kohaloluga venelaste MiG-id ohutus kauguses.
Vaatamata mõningatele tagasilöökidele ja puudujääkidele on see ikkagi üks tähelepanuväärsemaid isendeid lennunduse ajaloos. Seda kinnitab ka asjaolu, et külma sõja kuumadel aastatel esmalennu teinud tiivuline võeti tootmisest maha alles 2004. aastal.
Võimekus
- Kiirus: Mach 2+ (2126 km/h)
- Tegevusraadius: 670 km
- Lennukaugus: 2623 km
- Lennulagi: 20 000 m
- Kõrguse kogumise kiirus: 244 m/s
- Kaal: tühikaal 6,35 t, maksimaalne tõusukaal 13,17 t
- Mõõdud: pikkus 16,66 m, laius 6,36 m, kõrgus 4,09 m, tiiva pindala 18,22 m2
- Relvastus: kuuetoruline rootorkahur Vulcan, reaktiivseadmed, raketid, pommid kokku 1,81 t
