Viikingite esivanemad: rikkad eliitsõdalased, kes valitsesid Skandinaaviat Beowulfi ajal

Rohkem kui kaks sajandit enne perioodi, mida me tänapäeval tunneme viikingiajana, kauplesid skandinaavlased Euroopas ning sängitasid oma valitsejad puhkama võimsatesse paathaudadesse.

Vendeli perioodi ehk eelviikingiaega iseloomustasid kogunev jõukus ja verised rüüsteretked, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Koldes lõõmava tule kuldses kumas sammus turviseid kandev eeposesangar Beowulf taanlaste kuninga Hrothgari ette.

Ta oli koos neljateistkümnest sõdalasest koosneva salgaga sõudnud Götamaalt (Rootsi lõunaosas) Lejre asulasse, mis asub tänapäeva Taanis Roskilde lähedal, et pakkuda taanlaste kuningale oma abi.

Beowulf oli geatide ehk götalaste kuninga Hygelaci (muinaspõhja keeles Hugleikr) õepoeg. Oma teeneid pakkuma pani teda kuuldus, et Hrothgar tasub väga heldesti.

Ometigi higistas Beowulf oma rikkalikult kaunistatud näokattega kiivri all, mida ta polnud julgenud veel äragi võtta. Vähimagi Hrothgari viipe peale võinuks taanlased rünnata võõraid, kes olid ajastu tavasid järgides jätnud oma kilbid ja odad sissepääsu juurde.

Muretsemiseks polnud siiski põhjust. Kuningas Hrothgar tõusis oma istmelt ja tervitas göta sõdalasi.

Müütiline sangar Beowulf on teada ainult muinasaja anglosaksi värsseeposest, mis kannab tema nime ja milles kirjeldatakse 6. sajandi Skandinaaviat.

Eepose järgi pöördus sangar Beowulf Hrothgari poole, et pakkuda ennast kuningat vaevanud koletist tapma. Ajaloolased arvavad, et teos sisaldab viiteid ajaloolistele sündmustele.

Seda, kas Beowulf eksisteeris, ei tea keegi, kuid eeposes käitub ta nagu tõeline viiking, kes läheb laia maailma rikkust ja au otsima.

Stopp! Kuna Beowulf elas 6. sajandil, ei tohiks teda üldse viikingiks nimetada, sest see läheks vastuollu tänapäeva ajaloolaste ettekujutusega viikingi­aja periodiseeringust.

Seepärast peetakse Beowulfi ja ta mehi eliitsõdalasteks, kes valitsesid Skandinaavias ajal, mida rootslased nimetavad vendeltiden’iks (550–793 pKr), taanlased germaani rauaajaks ja eestlased eelviikingiajaks.

243 aastat enne seda, kui Põhjala sõdalased ametlikule viikingiajale aluse panid, seilates 793. aastal Inglise Lindisfarne’i saarele ja rüüstates sealset kirikut, elasid viikingite esivanemad juba silmatorkavalt viikingite moodi elu ühes sõdade, röövimiste ja rahvusvahelise kaubandusega.

Eelviikingiaeg oli kahe olulise sündmuse – inimtekkelise tragöödia ja jõulise kliimamuutuse – tulemus. Tragöödia algas u 375. aastal, kui Sise-Aasiast pärit rändhõimud hunnid ületasid Doni jõe tänapäeva Lõuna-Venemaal ning sundisid seal elanud hõimud pagema. Rünnak andis tõuke suurele rahvasterändele, mis pani lõpuks lagunema ka Rooma impeeriumi.

Ka Skandinaaviat puudutas see rahutu aeg. Seni olid talupojad põhjas hajutatult elanud, ent nüüd otsiti turvalisust kogukonnast. Kerkisid külad ja kohtadesse, kus oht oli ilmne, ehitati kõrgete muldvallide ja nende peal asunud piht­aedadega kaitserajatisi.

Seda, kas skandinaavlased kartsid põgenevaid idaeurooplasi või röövivaid naabreid, ajaloolased veel ei tea.

Õietolmu, taimede ja hauapaikade uuringud osutavad sellele, et skandinaavlasi tabas 536. aastal kliimakatastroof. Kõigest loetud aastatega vähenes ülesharitud pind Rootsis poole võrra ja varem haritud maa kattus metsaga.

Ühe teooria järgi täitis võimas vulkaanipurse Mehhikos atmosfääri tuhatolmuga, mis kuude kaupa varjutas Päikest, mille tagajärjel temperatuur langes nii madalale, et viljasaak Skandinaavias hävis.

Sellega kaasnesid ulatuslik näljahäda ja surmad. Temperatuurilangust toetavad näiteks uuringud Hiinast, kus 536. aastal teatati lumesajust.

Ajaloolased arvavad, et eelviikingiaja alguses oli Skandinaavia seetõttu hõredasti asustatud piirkond, kuid raskused kujundasid piirkonnas uue võimueliidi, mis viis Põhjamaad jõukuseajastusse.

Loe varajastest viikingitest ning Salme laevaleiu tähtsusest viikingiaja piiride laiendamisel augustikuu Imelisest Ajaloost!