Reaktiivhävitajate teine põlvkond: inspireeritud Korea ja Vietnami sõdadest
Olukord uute sõjamasinate kallal nokitsemiseks oli igati soodne – vabanesid ju kõikide riikide relvatootjad sõjaga seotud koormast, mistõttu tekkis palju kvalifitseeritud tööjõudu. Ja nii algaski 1950. aastatel massiline uute lennukitüüpide väljatöötamine, kirjutab ajakiri Kaitse kodu! 4 / 2020.
Juhtiva rolli võtsid endale ameeriklased, kelle majandusvõimsus kasvas pärast II maailmasõda pöörases tempos. Ja nii demonstreerisid ka arvukad lennukiehitusettevõtted kapitalistliku süsteemi konkurentsivõimalusi.
Need avaldusid selles, et enamik lennukitüüpe väga suure tootmismahuni ei jõudnudki (v.a NSV Liidus), sest ettevõtted trumpasid üksteist üle uute ja uute veelgi paremate lennukite väljatöötamisega.
Sellised firmad USA-s olid Vought, Convair, Douglas, Grumman, Lockheed, McDonnell, North American, Republic jt.
Samal ajal kui inglastel olid English Electric, Follant, Supermarine, Hawker Siddeley, oli prantslastel ainult Dassault Aviation, rootslastel SAAB, itaallastel Fiat ja venelastel Mikojan-Gurevitš, Suhhoi ja Jakovlevi konstrueerimisbürood.
Kiiremini, kõrgemale, kaugemale
Lennukite arendustööd toimusid arusaamise järgi, et lennuki tippkiirus otsustab kõik. Rakettrelvad asendavad täielikult tulirelvi (kahureid). Taktikaline lennuvägi vajas vertikaalstardi ja -maandumisega lennukeid, mis suudaksid operatiivselt soomusvägesid takistada.
Teise põlvkonna hävitajate arengut kujundasid Korea sõja (1950–1953) õhulahingutest saadud õppetunnid, läbimurded materjalitehnoloogias ja tuumasõja võimalikkusest lähtuvad tingimused. USA ja NSV Liidu lennukiehituse uueks katsepolügooniks kujunes Vietnami sõda (1955–1975).
Tehnoloogia areng aerodünaamika, mootorite võimsuse kasvu ja kosmoses kasutatavate konstruktsioonimaterjalide alal võimaldas konstruktoritel katsetada ja lennunduses kasutusse võtta arvukalt uuendusi, nagu näiteks muudetava noolsusega tiivad ja deltatiivad.
Turboreaktiivmootorite komplektis võeti kasutusse järelpõlemikambrid, mis suurendasid mootori võimsust vähemalt 1,5 korda, võimaldades lennukitel kasutada lühemat stardirada ja helibarjääri ületamist ka horisontaallennul.
Lennukite iseloomulikuks näitajaks sai muude parameetrite kõrval helibarjääri ületamise võime madalal maa- või merepinna kohal.
Elektroonika võidukäik
Elektroonika areng võimaldas luua suurema eraldusvõimega ja väikese gabariidiga radareid, mida sai paigaldada juba ka hävituslennukitele. Radarid võimaldasid näha objekte piloodi visuaaltsoonist kaugemal.
Õhk-õhk rakettide arendamise edusammud muutsid need lennuki primaarseks relvaks. Kuigi rakettide infrapunaandurite nõrk tundlikkus ja kitsas vaateväli piirasid nendega varustatud rakettide kasutamist õhulahingus, osutusid need edukaks jälituslennus.
Juurutati esimesed radariga juhitavad raketid, kuid et puudusid veel oma-võõra tuvastusseadmed, oli ka nende kasutamine raskendatud. Lennukid muutusid üha rohkem relvasüsteemide platvormideks. Määravaks sai elektroonika areng.
Taktikalistel kaalutlustel ja tehniliste võimaluste piiratusest lähtuvalt spetsialiseeriti lennukid hävitajateks (ingl interceptor = õhus üleoleku hävitaja) ja hävitus-pommituslennukiteks (ingl fighter-bomber).
Hävitajad pidid olema relvastatud rakettidega, omama võimalikult suurt kiirust, suurt tõusukiirust ja lennulage. Hävitus-pommituslennukid pidid lisaks hävitajavõimetele omama õhk-maa ründevõimet, suutma madalal kõrgusel lennata maksimaalse kiirusega ja olema võimelised kandma tuumarelva.
Vaadelgem nende lennukite arendamist ajateljel.
Aasta 1951
Esmastardi tegi USA mereväe reaktiivhävitaja Douglas F4D Skayray. See oli esimene mereväehävitaja, mis ületas helikiiruse ja seda ka madalal veepinna kohal. Lennulagi küündis 17 kilomeetrini. Toodeti kokku 422 lennukit.
Aasta 1952
Esmalennu tegi maailma esimene masstootmisse läinud (1955. aastal) ülehelikiirusega reaktiivhävitaja Mikojan-Gurevitš MiG-17 (NSVL). MiG-17 (NATO koodnimega „Farmer“) oli esimene ülehelikiirusega hävitaja NSV Liidus. Lennulagi 17,5 km. Erinevaid tüüpe toodeti NSV Liidus 2172 lennukit, lisaks arvukalt teistes riikides litsentsi alusel.
Aasta 1953
USA pani kahekordse helikiirusega (2 M) reaktiivhävitaja F-100 Super Sable esmastardiga maha 100. seeria väljatöötamise tähise. F
-100 oli esimene USA õhuväe lennuk, mis oli võimeline madallennul lendama ülehelikiirusel. F-100 osales Vietnami sõjas. Erinevaid variante toodeti 2294 lennukit.
Ka teise tähelepanuväärse reaktiivhävituslennuki start toimus USA-s, kui esmalennu tegi strateegiliste pommituslennukite eskordiks mõeldud deltatiivaga, ülehelikiirusega reaktiivhävitaja F-102 Delta Dager. Maksimumkiirus M 1,25. Sellel lennukil puudusid kahurid, ainult õhk-õhk raketid keresisestes kambrites. F-102 võis kanda ka ühte tuumapommi. USA õhuväele toodeti 1000 lennukit.
Aasta 1954
USA-s tegi esmalennu sajanda seeria kolmas ülehelikiirusega lennuk F-101 Voodoo. Ka see lennuk oli mõeldud kaugpommitajate eskordiks.
Lennuki võimekus ületas F-102 oma oluliselt. Sel oli võimas radar, tippkiirus kuni 1944 km/h, lennulagi 17,8 km. Lennuki meeskonnas oli 2 liiget, sest lai relvavalik nõudis juba relvaoperaatori olemasolu. USA õhuväele toodeti 807 lennukit.
Esmalennule startis ka üks tähelepanuväärsemaid kahekordse helikiirusega üleolekuhävitajaid Lockheed F-104 Starfighter. 1959 kuulusid sellele lennukile kõik lennukõrguse ja -kiiruse maailmarekordid. 1958 saavutati tippkiiruseks 2259,5 km/h ja 1959 lennulaeks 31 513 m, mitteametlikuks lennulaeks koguni 36,8 km.
Sellele lennukile paigaldati esmakordselt ka 20 mm rootorkahur M61 Vulcan. Lennuk läbis ristsed ka Vietnami sõjas, kuid toodi sealt välja põhjusel, et nii kiire lennuk ei sobinud õhulahingut pidama aeglasemate ja manööverdamisvõimelisemate Vene hävitajatega.
Põhiliselt leidis ta kasutamist Kanada ja USA õhutõrjesüsteemide püüdurhävitajana. F-104 oli alates 1965. aastast NATO riikide põhihävitaja Euroopas. Erinevaid tüüpe toodeti kokku 2578 lennukit.
Tõelise hitiga said maha inglased, kui startis kahekordse helikiirusega hävitaja English Electric Lightning. Lennuk töötati välja spetsiaalselt NSV Liidu uue ülehelikiirusega pommitaja TU-22 tõrjumiseks. Maksimumkiirus M 2,27 ja lennulagi 18 km.
Tähelepanuväärne oli lennuki tõusukiirus – 250 m/s. Ja tähelepanuväärne oli ka selle välimus. Nimelt paiknesid tema kaks reaktiivmootorit teineteise peal. Ka tiiva kuju oli ainulaadne. Toodeti neid lennukeid 337.
Aasta 1955
USA mereväe tarbeks projekteeritud ülehelikiirusega hävitaja Vought F-8 Crusader tegi oma esimese lennu. Omapäraseks tegi lennuki konstruktsioonivõte, kus asendati stardil suure kohtumisnurga saavutamiseks pika esiteliku kasutamine hoopis kogu tiiva mehaanilise kallutamisega.
See lennuk oli viimane, mille relvastuses olid primaarseks kahurid. Lennukit kasutati massiliselt Vietnami sõjas. Toodeti kokku 1219 lennukit. Lennuparameetrid olid väga head: tippkiirus 1975 km/h, lennukaugus 2800 km ja lennulagi 17,7 km.
Samal aastal tegi esmastardi „sajandasse seeriasse“ kuuluv ülehelikiirusega hävitus-pommituslennuk Republic F-105 Thunderchief. Lennuki esmane kasutuseesmärk oli tuumarelva kandmine. Tuumarelv asus sisemises relvakapis.
Lennuk kujunes aga hoopis põhiliseks ründelennukiks Vietnami sõjas, kus teda nimetati koguni „tööhobuseks“. Toodeti 833 lennukit, kuid Vietnami sõja ajal kaotati Aasias neist 335. Lennuk oli võimas ja täiuslik nii aerodünaamiliselt kui ka varustuselt. Lennuki tühikaal oli 16 t ja maksimaalne tõusukaal 24 t. Tippkiirus M 2,08.
Rootsis aga startis nende esimene M 2 hävituslennuk SAAB Draken 35. See oli Lääne-Euroopa esimene täisverd kahekordse helikiirusega hävituslennuk. Maksimumkiirus M 2. Lähtuvalt Rootsi sõjalisest doktriinist, kus sõjaolukorras hajutatakse lennuvägi maanteedele ja metsade varju, oli selle lennuki maandumistee pikkus 800 m. Lennuki gabariidid olid väikesed: pikkus 15,3 m ja tiivaulatus 9,42 m. Tühikaal oli 7,8 t ja maksimaalne tõusukaal 12 t.
NSV Liidus tegi esmalennu hävitus-ründelennuk Suhhoi Su-7. Kui USA lennukitel olid mootorite õhuvõtuavad külgedel, et vabastada ninakoonus radarile, siis NSV Liidu lennukitel algas õhuvõtuava jätkuvalt ninast ja radarile jäi vähe ruumi. Nii ka seekord.
Kuivõrd tootmise kogumahuks kujunes 1847 lennukit, siis oli mahti seda pidevalt täiustada. Lennuki mootor oli võimas ja küündis F-105 tasemele. Tippkiirus oli 2 M, merepinna kohal 1 M. Lennulagi 17,6 km, tühikaal 8,9 t ja maksimumkaal 15,2 t. Lennuk oli baasiks järgnevate muudetavate tiivanoolsustega ründelennukite tootmiseks nagu Su-17, Su-20 ja nende eksportvariant Su-22M4.
Aasta 1956
Esmalennu tegi prantslaste 2,2 M hävituslennuk Dassault Mirage III. Lennulagi 17 km, tühikaal 7 t, maksimumkaal 13,7 t. Toodeti 1422 lennukit.
NSV Liidus tegi aga esmalennu 2M hävituslennuk MiG-21F-13 (NATO koodnimega „Fishbed“). Esmakordselt demonstreeriti Tušino lennupäevadel Moskvas kolme uut lennukitüüpi: MiG-21, Su-7 ja Su-9. Need kõik olid veel katsetusjärgus lennukid, kuid jäeti mulje, et on juba relvastuses.
MiG-21 tüübist kujunes välja maailmas enim toodetud ülehelikiirusega hävituslennuk – neid toodeti kokku ligi 14 000. Nende lennukitega varustati kõigi sotsialistlike riikide, arengumaade ja sõbralike riikide õhuväed. Näiteks kuulusid sellised hävitajad ka Soome õhuväe nimistusse.
Tühikaal 8,7 t, maksimaalne stardikaal 10,4 t. Pikkus 14,7 m, tiiva ulatus 7,2 m ja tiiva pindala 23 m2. Tootmine oli jagatud Gorki, Tbilisi ja Moskva tehaste vahel.
Pikka aega tootmises olnud lennukile töötati välja palju täiustatud variante. Kõige levinumaks kujunes MiG-21bis, mis on ka Eesti Lennundusmuuseumi ekspositsioonis.
1956. aastal tegid tuntumatest ülehelilennukitest esmastardi ka USA ja NSV Liidu õhukaitsehävitajad F-106 ja Su-9. Convair F-106 Delta Dart oli iga ilma üleolekuga hävitaja USA õhukaitsesüsteemis, aga ka strateegiliste pommitajate saatjaks. Samas võis lennuk kanda ka tuumapommi. Rakettrelvad paiknesid kere sisemistes kambrites. Oma aja kõige kiirem hävitaja maksimaalse kiirusega 2454 km/h, lennulagi 17 km, lennukaugus 4355 km. Tühikaal 11 t, stardikaal 15,6 t. Toodeti 342 lennukit. F-16 oli „sajanda seeria“ viimane lennuk.
Suhhoi Su-9 (NATO koodnimega „Fishpot“) konstrueeriti samaaegselt Su-7ga M2 lennukina, spetsialiseeritud kasutamiseks õhukaitsesüsteemis. Su-9 kasutas ainult rakettrelvastust. Toodeti 1150 lennukit. Ette rutates püstitas Su-9 1959. aastal mitu lennulae maailmarekordit – 28 852 m.
Lennuk sai ajalooliselt tuntuks Powersi luurelennuki U-2 allatulistamise stseenis 1960. aastal. Nimelt saadeti Uuralite kohal seigelnud U-2 alla tulistama piirkonnas juhuslikult asunud relvastamata uhiuut Su-9t. Selgus aga, et Powers lendas mõned kilomeetrid kõrgemal kui Su-9 lennulagi ja nii ei saanud U-2 taraanida.
Piirkonnas asusid aga õhutõrjepatareid S-75 Dvina ja need lasid ekslikult alla oma Su-9. Lennulagi 20 km, lennukaugus 1350 km. Pikkus 16,8 m, tiiva ulatus 8,5 m. Tühikaal 7,7 t ja max stardikaal 12,5 t. Toodeti 1150 lennukit. Aasta 1960
Aasta 1960
Vertikaalstardi ja -maandumisega eksperimentaalse hävitus-ründelennuki esmastart. See oli Inglise inseneride suur töövõit, sest paljude riikide inseneride püüdlustele vaatamata said tulevikku vaadates hakkama ainult nemad.
P.1127 eksperimentaallennukeid ehitati kokku kuus, seejärel arendatud varianti Kestrel 1964. aastal veel 9. Lennukeid katsetas rahvusvaheline katselendurite grupp, mis koosnes Inglise, USA ja Lääne-Saksamaa pilootidest.
Nendest lennukitest arendati välja seerialennukid Hawker Siddeley Harrier ja AV-8. Paljude 2. põlvkonna lennukite eluiga oli pikk ja korduvalt moderniseerituna küündisid lennukid otsapidi kolmandasse põlvkonda.
