Jõhker mõrv pani kerkima Inglismaa uhkeima katedraali
Talvepimedus laskus Canterbury linnale Kagu-Inglismaal. Oli 1170. aasta jõuluaeg, kui peapiiskop Thomas Becket kuulis väljas hõikeid. „Kuninga mehed! Kuninga mehed!“ hoiatasid ärevil hääled, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Becket aimas ohtu. Koos munkadega lahkus ta kiiresti piiskopi residentsist ja kiirustas katedraali. Jumalakojas ei olnud ükski kristlasest sõdalane seni julgenud piiskoppi rünnata.
Kiriku keskel altari juures ta peatus. Hinge kinni pidades ootasid Becket ja tema lähimad kaaslased pimeduses. Kusagil hoones hakkasid mungad midagi kahtlustamata vesprit laulma.
Vesper katkestati, kui raske kirikuuks lahti kõmatas. Rasked sammud ja mõõkade kolin turvise vastu lähenesid.
„Becket!“ hüüdis vali hääl, mis pani tühja kiriku vastu kajama.
„Siin ma olen!“ vastas Becket valjult ja selgelt, selmet põgeneda. Rüütlite näod olid peidetud visiiride taha. Becket võis vaevu nende mõõku näha. Rahulikul häälel küsis piiskop, miks mehed jumalakojas mõõku kannavad.
„Kas pole sa siis kurikuulus reetur?“ vastas üks rüütel põlgusega hääles. Becket eitas reeturiks olemist, kuid rüütlid jätkasid süüdistuste ja solvangute pildumist, kuni üks neist mõõga tõstis.
Relva lame külg tabas Becketit selga ja peapiiskop vaarus.
„Jookse, muidu oled sa surnud mees!“ ähvardas rüütel, kuid Becket keeldus põgenemast. „Sina kehkenpüks,“ ütles piiskop muiates oma ründajale ja tõukas teda. See aga osutus saatuslikuks veaks.
Mõõk välgatas õhus, kuid munk nimega Edward Grim tõstis oma käsivarre ette ja hoidis napilt ära löögi, mis oli suunatud tema isanda laubale.
Valuoigega kukkus munk maha, sügav haav veritsemas. Järgmisena lõi rüütel uuesti ning seekord langes Becket põrandale. Veri voolas piiskopi nägu mööda alla, kui ta klammerdus katedraali ühe samba külge, olles võimetu tõrjuma viimast ja surmavat lööki.
Mõõk purustas piiskopi kolba ja mõõgatera murdus pooleks, kui see kivipõrandat tabas. Veri ja ajumass valgusid kirikupõrandale.
Üks rüütli kannupoistest astus ette ja tõmbas välja noa, mille ta määris kokku peapiiskopi ajumassiga, öeldes ise: „Hakkame minema, ta ei tõuse enam kunagi.“
Uudis Canterbury peapiiskopi jõhkrast mõrvast levis kogu Euroopas nagu kulutuli ning lein ja meelepaha olid suured. Tapmine osutus aga kirikule omamoodi kingituseks.
Becketi märtrisaatus meelitas ligi tuhandeid palverändureid ja kasvavad tulud aitasid rahastada Euroopa ühe uhkema katedraali ehitust.
Loe sellest lähemalt augustikuu Imelisest Ajaloost!
