Milline oleks meie seedesüsteem, kui seal oleksid DPF, GPF, EGR ja AdBlue?
Uku Tampere proovib inimkeeli vaimukaid paralleele tõmmates seletada, mis on ning mida teevad DPF, GPF, EGR ja AdBlue – “rohepesuseadmed”, milleta ükski uus (diisel)mootoriga auto ei sõida liinilt maha ning mille suur eesmärk on peatada kliimasoojenemine. Kuid olge hoiatatud, huumorimeeleta ja nõrganärvilised lugejad – me sukeldume soolestikku.
Kolmkümmend aastat tagasi autoinseneriks õppinud isa näolt kaob optimism ja ta kulm kerkib imestusest rulli, kui kaasaegsele autole külge poogitud keskkonnakaitselisest kolast rääkima hakata. Insener kuulab ning ei saa aru, milleks nii palju kära eimillestki!?
DPF, GPF, EGR ja AdBlue on tänapäevase õudusloo peategelased, mis valmistavad tuska nii autotootjatele kui ka autoomanikele ja mis on üks osa kummalistest sammudest, millega (auto)maailma hukatuse poole tüürida.
Ühtlasi sobivad kõik keerulise nimega “roheseadmed” illustreerima kogu kliima- ja keskkonnapoliitika olemust, millest tõenäoliselt ammu enam ei saa aru ka poliitikud ise.
Kui otsida võimalikult tabavat ühisnimetajat kõigile heitmepüüdjaile ja saastevähendajaile, mis Euroopa autodel on nüüdseks enamasti kohustuslikus korras peale kruvitud, võiks see olla “rohepesuseadmed”.
Rohepesu saab selles kontekstis lugeda nii ülekantud kui ka otseses tähenduses: on seadmed, mis “pesevad” (põletavad) ning k*sevad (AdBlue) kütusejääke selle nimel, et õhk oleks puhtam ja muru rohelisem ning samas on ilmekas näide rohepesust selle kõige värvikamal tasandil. Sest autodega puutume kokku me kõik.
Autot võib inimesega võrrelda küll
Pole esimene ega kindlasti mitte ka viimane kord, kui autot inimorganismiga võrdlen. Anatoomilist täpsust ma muidugi taga ei aja - võrdlused on illustreerivad, aga üllatavalt täpsed.
Inimesel on suu, autol õhu sissevõtt ja kütusetorustik. Inimene seedib toitu ja varustab seeläbi keha energiaga, automootori silindrites toimuv põlemine annab energiat edasi (või tagasi) liikumiseks. Inimesel on pärasool ja pärak, mille kaudu väljutada jääkaineid; autol summuti, kust väljuvad kütuse põlemisjäägid.
Nagu autol saab kütusest heitgaas, siis saab igast söödud einest inimese kulglas lõpuks lihtne s*tt. Ja vot see auto toodetud s*tt on kõigil pinnuks silmas.
Kuna s*ttumist päris ära keelata ei saa, siis on aastate jooksul välja mõeldud igasugust tsirkust, et s*tta vähem oleks. Kusjuures s*ttujate hulk on samal ajal kasvanud!
Kas ikka keskkonnasääst või siiski rohepesu?
Selle loo peategelased, DPFi ja teised leiabki auto päraku lähedalt ehk väljalaskesüsteemist. Need on olemas nüüdseks kõigil EURO6 heitmenormile vastaval diiselmootoriga sõidukil.
Rohepesuseadmete meile presenteeritud “suur” eesmärk on keskkonna säästmine, nende eksistentsi ainuke õigustus on aga puhtam linnaõhk ja tänu sellele inimeste parem tervis.
Puhtamal linnaõhul ja tervematel inimestel ei ole aga maailma päästmise seisukohast mitte vähimatki tähtsust, sest lokaalse õhusaaste vähendamise nimel purgitakse veelgi enam saastet mujale.
Kõikide nende (filtreerimis)seadmete ringisõidutamine autos kasvatab kütusekulu, rääkimata sellest, et nende tootmine ei ole kaugeltki heitmevaba. Pluss ressursid, mida kulutatakse imevidinate valmistamiseks. Igal kepil on kaks otsa.
