Võin lisaks rääkida valkude olulisusest inimese tervise kontekstis ja oma töö seostest kliinilise diagnostika ja ravimiarendusega, aga kui küsijal on teema vastu sügav huvi, järgneb varem või hiljem küsimus „Aga mida sa siis tegelikult teed?" või „Milline näeb välja sinu tööpäev?" See on hea hetk liikuda visioonikirjelduselt detailideni või Agu Sihvka kombel kõik algusest peale ausalt ära rääkida.

Kunst ja meedia kujutab teadlast sageli valges kitlis katseid tegemas või arvuti ekraanil andmeid analüüsimas. Mõnda mõnusat nädalat kirjeldab see pilt hästi, kuid reaalsuses on see teaduselust vaid osa. Et päevad üksteisest erinevad, olen jälginud, kuidas minu tööga seonduvad tegevused aasta lõikes jaotuvad. Talis Bachmann kirjeldas oma hiljutises artiklis väga ilmekalt, millega „teadlaseks olemine" lisaks „teaduse tegemisele" veel seostub. Ütlen etteruttavalt, et kuigi uute teadmiste omandamine on tudengite jaoks ülikoolis, kus töötan, olulisel kohal, baseerub õppetöö suurel määral iseseisval tööl, mistõttu on minu kui teaduri otsene õpetamis- või seminaritundide arv väike.

Küll aga kulutan nädalas keskmiselt vähemalt 1-2 tööpäeva magistrantide ja doktorantide teadustöö juhendamisele. See hõlmab küsimuste püstitamist, metodoloogia disainimist, saadud tulemuste analüüsimist, tõlgendamist ja laiema tähenduse üle mõtlemist, nende üheskoos kirjapanekut ja tudengi kirjutatud lõputööle tagasiside andmist. Tasub mainida, et just juhendamine ja õpetamine on tegevused, mis aitavad teadmistel edasi kanduda, rikastavad teadlase töö inimlikku palet ning annavad aktiivsele tegevteadlastele võimaluse liikuda ideede katsetamise ja küsimuste vastamisega edasi kordades kiiremini kui see selli (doktorandi) staadiumis võimalik on.

Termin „teadus" tuleb ladinakeelsest sõnast scientia (teadmine), mis näitab, et juba iidsetest aegadest on inimesed püütud mõista ja kirjeldada nende ümber toimuvat. Teadlase jaoks on oluline, et tema avastatu ei oleks väär. Seetõttu iseloomustab teadusmaailma tugev retsenseerimise kultuur, mille käigus eriala eksperdid hindavad, kas ka nende meelest on avaldatava uurimistöö eeldused ja järeldused adekvaatsed ning kas lisaks välja pakutule võiks ka mõni alternatiivne hüpotees nähtud seoseid selgitada. Loomulikult toimub teadlaste omavaheline arutelu paralleelselt ka juba ideefaasis. See diskussioon leiab aset nt. konverentside kohvipauside ajal ja tinglikult ka kombinatsioonis teadusrahastuse jagamisega. Riikliku projekti-põhist teadusraha jagavad enamasti sellele spetsialiseerunud organisatsioonid, nt. teadusagentuurid. Kui teatud rahahulk on teadusele eraldatud, pakuvad valdkonna teadlased välja oma teadusprogrammi ehk kirjelduse, mida nad selle rahaga teeksid, ning nende kolleegid hindavad, millistele taotlustele raha jagada. Ideaalolukorras saaks siinkohal toimuda intellektuaalselt väga huvitav arutelu, kuid reaalsuses tuleb otsused langetada limiteeritud ajaraamistikus. Samuti on pigem tavaline, et häid ideid on rohkem kui jagatavat raha. Vähemalt on minu senised teadusprojektide rahastuse hindamist kokkuvõtvad paneelid lõppenud hinnangut andnud teadlaste ühise tõdemusega, et projekte, millele me hea meelega oleksime näinud oma kui maksumaksjate raha kulutamist, oli rohkem kui neid, millele raha anda oli võimalik.

Enamgi veel, pole üldse harv, et häid projekte on nii palju, et isegi ala eksperdid tunnevad, et ennustada, milline parimatest väljapakutud projektidest võiks viia kõige olulisemate tulemusteni, on võrreldav kulli-kirja viskamisega. Arusaadavalt nõuab selline protsess suure hulga materjali läbitöötamist. Hindaksin, et erilaadi retsenseerimistele ja hindamistele - olgu see kas rahastust saavad projektid, lõputööd või nende vaheraportid või juba lõpetatud teadustöö retsenseerimine - kulutan ma vähemalt 1-1,5 tööpäeva nädalas.

Teadlasena on mul nii soov kui kohustus raporteerida, kuidas see on läinud ja mida olen avastanud. Selline raporteerimine võib toimuda näiteks läbi kirjalike publikatsioonide või suuliste esinemiste. Minu teadustööd toetavad Suurbritannia riiklikud teadusagentuurid, erasektor ja filantroobid ning õnne kombel on kõik need rahastajad vaikimisi otsustanud, et teadlasel peab olema vabadus hinnata, kuidas ta oma raha kasutab, sest pole harv olukord, kus pärast teemasse süvenemist ja eksperimentide tegemist tekib veelgi parem mõte, kuidas postuleeritud küsimusele vastust leida või lausa kuidas küsimust ennast paremini püstitada. Kuid tasub mainida, et selline kultuur ei ole tava. Mõnes teises paigas töötades võiksin arvestatava aja pühendada rahastajatele raporteerimiseks, mida täpselt ja millal tegin.

Hindan, et pühendan 1-1,5 tööpäeva nädalas kolleege ja ühiskonda oma teadustööst teavitamisele või ettekanneteks ja artikliteks vajalike materjalide ettevalmistamisele, sest ilusate ja informatsiooni efektiivselt edasi andvate graafikute, skeemide ja piltide joonistamine on kunst ja aeganõudev looming!

Nädala üheks kütkestavamaks osaks on erialakirjanduse lugemine. Katsun sellele pühendada vähemalt tunni 2-3 tööpäeval nädalas ja teen seda nii omaette teed juues kui ka nn. kirjandusklubi vormis, kus koos kolleegidega teadlikult uusimate avastuste üle arutlemiseks aega võtame. Peaaegu sama huvitav kui lugeda üle maailma publitseeritud erialakirjandust, on kuulata ettekandeid oma teadusrühma kolleegidelt.

Teadusliku areaali poolest suhteliselt laiahaardelises kollektiivis töötades on ekstra võluks võimalus ammutada teadmisi valdkondadest, millega ma ise lähedalt kokku ei puutu, näiteks bioelektroonika, fotokeemia, polümeeride tootmine või kosmeetika. Niisugune võimalus oma (teaduslikku) maailmapilti laiendada ja seda ka teemadel, mis ei ole mu enda uurimistöö keskmeks, on minu jaoks teadlaselu üks suurimaid väärtusi ja kaalukamaid põhjusi, miks ma oma elukutset mõne muu ameti vastu vahetada ei soovi. Hindaksin, et kulutan kirjeldatud eneseharimisele keskmiselt vähemalt 1 tööpäeva nädalas.

Viimaks pean aitama tagada, et meie teadusgrupil oleks olemas teadustööks vajalik rahastus. Teadusrahastus ja grantide taotlemine on protsess, mis väärib omaette artiklit, aga lühidalt on taotluste kirjutamisel huvitavamaid ja vähem-huvitavamaid osasid. See töö on võrreldes eelpool väljatooduga ajas ehk kõige ebaühtlasemalt jaotunud, sest on olnud nädalaid, kus olen ligikaudu 90% ajast tegelenud just granditaotluse kirjutamisega, aga pärast seda sellest lõbust mitu kuud vaba olnud. Annan siinkohal ümmarguseks hinnanguks 0,5-1 päeva nädalas ja olen teadlik, et see number ja minupoolne vastutus selles protsessis teadlaskärjääri edenedes tõenäoliselt kasvab.

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et isegi ilma lisamata minutitki e-kirjadele vastamisele ja prognoosimatu sagedusega esilekerkivate küsimuste lahendamisele (laboris on pump katki! Kas meie korrusel on tuletõrjuja määratud? Spektromeetri ülevaatuse aeg on käes. Endine magistrant palub soovituskirja ning on aeg üle vaadata uute potentsiaalsete doktorantide motivatsioonikirjad ja intervjueerida laboriassistenti), rääkimata teadlastele südamelähedasest teaduse populariseerimisest, on täis saanud 4,5 - 7 või keskmiselt pea 6-päevane töönädal. Ja kõik töö on justkui tehtud saadud, välja arvatud mis? See millega ma „tegelikult" tegelen - minu teadustöö.

Lahendusi on siinkohal õnneks vähemalt kaks - kas delegeerida katsetamine täielikult noorematele kolleegidele või siiski ka ise selle jaoks aega näpistada. Praegu on mul veel õnnestunud valida teine variant, s.t. olen kuidagi ikka ja alati suutnud leida kui mitte just igal päeval, siis vähemalt igal nädalal mõne mõnusa võimaluse oma ideede kallal töötada. Teen seda näiteks oma kalendrisse just ja ainult selleks ettenähtud ajavahemikke broneerides, isegi kui see tähendab, et miski eelkirjeldatu peaks kannatama!