Kalifaadi sünd: heitlus võimu pärast
Iraagi Islamiriigi (ISI) sünnist on möödunud neliteist aastat. Selle aja jooksul on erinevatest sunniitlikest islami ekstremistlikest grupeeringutest välja kasvanud keerukas ja püsiv Islami Riigi (IS) administratsioon. Kuidas selleni jõuti? (allikas: ajakiri Kaitse kodu! 5 / 2020)
Metamorfoos kestab, sest IS-i efektiivsust arvesse võttes on tegemist ühe maailma kõige paremini struktureeritud ja administreeritud džihaadiliikumisega. Vaatamata islamiriigivastase koalitsiooni ponnistustele pole suudetud rühmitust seniajani hävitada ega võita.
Vastupidi, IS on osutanud kalifaadi loomise ja selle eest võitlemise käigus visa vastupanu, mis sest, et tapetud on kõik avalikkusele tuntud liidrid, sajad välikomandörid ning kümned tuhanded võõrvõitlejad.
Nüüdseks on kaotatud ka Iraagis ja Süürias kaheteistkümne miljoni elanikuga territoorium, mille suurus oli 2014. aastal 100 000 ruutkilomeetrit ehk umbes kaks korda sama suur kui Eesti.
Samaaegselt on IS muutunud globaalse haardega sunni moslemite džihaadiliikumiseks. Neile on truudust vandunud või toetust avaldanud vähemalt 45 ekstremistlikku rühmitust üle maailma.
IS-i sõnul on nad „nagu madu kivide vahel,“ rünnates vastase nõrku kohti, samas vältides otsustavat lahingut. Seega ajutine lüüasaamine Iraagis ja Süürias tähistab lokaalselt ühe elutsükli lõppu ja samal ajal globaalselt teise elutsükli algust.
Tundmatu vastane
Läänemaailmal on seniajani olnud raske määratleda IS-i vastast võitu, rääkimata võidu strateegia defineerimisest. Üks osa probleemist on see, et USA, samuti teiste riikide valitsused ja relvajõud on disainitud võitlema teiste riikide, mitte IS-i kui usuliselt ühendatud ekstremistliku inimvõrgustiku vastu.
Näiteks 2015. aastal polnud USA-l ega Suurbritannial paigas mingit islamiriigivastast strateegiat. Pigem tunnistati, et tegemist on võitlusega, mis pärandatakse tulevastele generatsioonidele.
Alles 2017. aastal sõnastas USA kaitseminister Jim Mattis IS-ivastase kampaania põhifookused:
- keelata IS-i geograafiline peidupaik,
- elimineerida IS-i võime opereerida väljaspool nende poolt hõivatud territooriumi
- piirata nende võimet värvata ja finantseerida terrorioperatsioone
Sel ajal oli IS kaotanud 55% oma territooriumist ja nende võimu alt oli vabastatud neli miljonit inimest. Ees ootas aga aastatepikkune võitlus.
Islamiriigi võimuletuleku tagamaad
Järgnevalt analüüsin ja selgitan islamiriigi võimuletuleku põhjusi ning kalifaadi juhtimise ja elukorralduse kontseptsiooni.
2006. aasta 15. oktoobril kuulutas toonase Iraagi Al Qaeda haru juht Abu Ayyub al Masri (surnud 8. aprillil 2010) välja sunniitide ususektil põhineva Iraagi Islamiriigi, mis oli murdepunkt tulevase islamiriigi arengus.
ISI juhiks valiti Al-Anbari provintsist pärit, Saddami režiimi poolt religioossetel põhjustel 1993. aastal ametist lahti lastud ja arreteeritud endine politseiohvitser, Wahhabi salafismi järgija Abu Omar al-Baghdadi (surnud 19. aprillil 2010).
ISI laienemist käimasolevas šiiade ja sunniitide sektisõjas pidurdasid samal aastal vaid USA poolt Iraaki toodud lisaväed, kes 2007. aastal koos sunniitide hõimudest formeeritud Sahawat’ (Ärkamine) üksustega leidsid ja hävitasid suurema osa ISI peidupaikadest.
USA suutis sunniidid sõdima panna sunniitidega, mille tõttu koalitsioonisõdurite kaotused vähenesid. Võitluse tulemusena kaotas ISI juba hõivatud territooriumi ning juhid ja võitlejad pagesid Bagdadist Mosulisse.
Vaatamata tagasilöögile kuulutas ISI 2007. aastal välja esimese, enamasti Iraagi sunniitidest koosnenud Shura komitee ehk „ministrite kabineti“ koosseisus peaministeerium, sõja, avalike suhete, avaliku julgeoleku, meedia, kütuse ja šariaadi komitee, märtrite ja vangide, kalastuse ning tervishoiu ministeeriumid.
Teine „kabinet“ moodustati 2009. aastal, jällegi pärast USA ja Sahawat’ üksuste poolt tekitatud kaotusi.
Territooriumi kaotuse tõttu puudus ISI-l territoriaalne kaitsesügavus ja manöövrivabadus. Seega loobuti maa-ala hõivamisest ja pöörduti tagasi IS-i looja Abu Musab al-Zargawi (surnud 18. aprillil 2006) strateegia juurde, kasutades rünnakuteks enesetaputerroriste ja autopomme. Sihikule võeti Iraagi välis- ja finantsministeerium.
On oluline mainida, et juba sel ajal ei kontrollinud Iraagi keskvalitsus sunniitide linna Mosulit täielikult. Seda ei kontrollinud ka ISI, sest sõditi samaaegselt teiste Mosulis paiknevate rivaalitsevate grupeeringutega.
Võim mängiti kätte
Heitlus võimu pärast kestis aastaid. Vaatamata oma rühmituse riigiks kutsumisele ei saanud ISI 2011. aastal ennast veel tegelikkuses riigiks nimetada. Tegemist oli pigem Mosulis ja Ninawa provintsis kanda kinnitanud maffialaadse ettevõtmisega.
Mitmed asjaolud aga muutsid olukorra kulgemise ISI kasuks. Esiteks suurendas USA vägede väljatõmbamine Iraagist 2011. aasta detsembris Iraani mõju šiiade juhitud Iraagi valitsuses. Teiseks, algas samal aastal Süüria kodusõda, mis omakorda võimaldas ISI-l laieneda Süüriasse, kus loodi IS-i käepikendus, tütarorganisatsioon Jabhat al-Nusra (Rahva Toetuse Rinne).
Al-Nusra loomise plaan oli tegelikult hädaabiplaan ISI uue juhi Abu Bakr al-Bagdhadi (surnud 26. oktoobril 2019) nõunikult ja Emni juhilt Haji Bakrilt, kes muuhulgas tegeles keemiarelva arendamisega.
Vältimaks Iraagi sunniitide deserteerumist ISI ridadest ja liikumist Süüriasse võitlema, loodi IS-i mitteiraaklastest juhtkonna abil Al-Nusra, kuhu värvati võõrvõitlejaid. Just selle ülesandega saatis IS-i sõjaline komitee lojaalse Abu Muhammad al-Jawlani koos kaaslastega Süüriasse, kus neid saatis kiire edu.
2012. aastal hakkas ISI olukord paranema ka tänu šiiast peaministri al-Maliki heakskiidul Iraagi valitsuse alustatud repressioonidele sunniitide vastu. Sunniitidest koosneva Sahawat’ üksuste liikmed arreteeriti ja pandi vanglasse. See omakorda lihtsustas ISI-l Iraagi sunniitide värbamist, sest üheks eesmärgiks oli Sahawat’ üksuste võitmine ISI poole, mis järk-järgult ka õnnestus.
2013. aastal oli aeg küps. Süürias tegutsev Jabhat al-Nusra liideti ISI-ga ja nüüd kuulutati välja ISIS. Alles nüüd hakkas islami riik oma administratsiooni, territooriumi ja rahvastikuga kaardil juba tegelikku kuju võtma.
IS-i väljakuulutamine tulenes ka tungivast sisemisest vajadusest säilitada organisatsioonis sisemine sidusus ja imada endasse džihaadiihas kohalekutsutud ja -ilmunud kirev rahvusvaheline seltskond, kaasa arvatud araablased, süürlased, iraaklased, eurooplased ja läänemaailma sunniitidest moslemid. Iraagi meedia teatas seepeale, et on alanud võõrsissetung.
Al-Qaidah aga ISIS-t sellisel kujul avalikult ei tunnistanud, sest ISIS ei järginud „Al-Ansari sõdade“ strateegiat, kus oli strateegiliselt vajalik šiia Iraani poolehoid, et võidelda USA ja juutide vastu.
ISIS, vastupidi, võitles kahel rindel, nii šiiade kui lähi- kui ka USA kui kauge vastase vastu. IS-i ja Al-Qaidah’ džihhaadi salafismi ideoloogia erimeelsustest tulenev kodusõda jäi kestma.
