TEADUESELU | Jaana Davidjants: uurides sõjakoldeid - välitöö võlud ja valud
Aastal 2017 astusin Tallinna Ülikooli kultuuriteooria alale, et uurida sõjaga seonduvat sotsiaalmeedia aktivismi. Täpsemalt on mu doktoritöö teemaks Aleppo piiramine ning see, kuidas kasutasid sotsiaalmeediat sealsed aktivistid. Millisel juhul sotsiaalmeedias jagatav materjal kõnetab või mobiliseerib ning kui palju on võimalik kaasa tunda kaugetele kannatustele? - need olidki laiemalt küsimused, mis mind huvitasid.
Kui esimene õppeaasta möödus raamatukogus, siis teiseks aastaks oli selge, et Lähis-Idast ilma seal käimata kirjutada on raske. Kui sõjast räsitud Süüriasse oli ohtlik minna, siis naaberriigis Liibanonis oli 2018. aastal veel situatsioon stabiilne (vaid pool aastat hiljem, 2019. aasta sügisel, toimusid Liibanonis suured korruptsioonivastased protestid, mis laienesid rahutusteks).
Nii sündiski plaan intervjueerida Beirutis süürlasi, õppida araabia keelt ja tutvuda laiemalt sealse akadeemilise maailmaga. Välitöid toetab Eestis Sihtasutus Archimedes, vaja oli endale leida ka vastuvõttev organisatsioon. Hakkas peale suur paberitega sehkendamine ja kandideerimine. Peagi tuligi kinnitus, et minu taotlus osutus edukaks Beirutis asuva Saksa teadusasutuse juures.
2019. jaanuaris ootasin Tallinna lennujaamas Istanbuli lendu, et sealt edasi Beiruti lennata, ise põnevil ja teadmatuses, mida see kõik kaasa toob. Veel vähem aimasid midagi Liibanoni reaalsusest mu sõbrad. „Kas elukindlustus on tehtud," küsisid nad, kui kuulsid, et hakkan Liibanoni sõitma. „Ära jalgratast kaasa võta," lõõpisid teised. Tundus, et 2011. aastal Bekaa orus röövitud Eesti jalgratturid püsisid eestlastel veel hästi meeles.
Liibanon on tõesti kirju minevikuga maa. Kunagist „Lähis-Ida Pariisi" on laastanud mitmed sõjad (kodusõda aastatel 1975-1990, lähiajalukku mahub ka kaks sõda Iisraeliga). Siinne usuline maastik on kirju, moslemitest šiiidid ja sunniidid elavad külg külje kõrval mitmete kristlaste kogukondadega, lisaks leiab Liibanonist näiteks druuse, aleviite ja kopte. Liibanonis on kanda kinnitanud suur 1915. aasta genotsiidi järgne armeenlaste kogukond, siin asuvad ka poole sajandi vanused Palestiina pagulaslaagrid. Viimased aastad on toonud niigi ülerahvastatud riiki naabritest süüria põgenikud, keda arvatakse riigis olevat umbes poolteist miljonit. Süürlasi olingi tulnud mina intervjueerima.
Minu vastuvõttev organisatsioon, Max Weberi Foundationi alla kuuluv Orient-Institut, (OIB) on Beirutis tegutsenud juba aastast 1961. Teadusasutus koordineerib Lähis-Ida uurivaid teadlasi ja doktorante, korraldab iganädalasi seminare ning üldsusele avatud konverentse ja üritusi. OIB-i allkorrusel asuvast väikesest raamatukogust saigi minu igapäevane tööruum. Kuigi raamatukogus ei olnud otseselt vaja käia, tegin selle endale siiski südameasjaks, et tutvuda teiste doktorantidega. Networkimine oli minusuguse häbeliku eestlase jaoks alati suur vaev, kuid väikeses raamatukogus oli raske pääseda üksteisega vestlemast. Ning inimesed rääkisid oma uurimistööst heameelega. Mitmed uurimused olid samuti Süüria sõjaga seotud. Näiteks ameeriklane Sean keskendus vähemuste olukorrale konfliktide ajal, vaadeldes seda nii Liibanoni kui ka Süüria kodusõja kontekstis. Iraanlanna Foroogh uuris pagulaste matmisega seotud problemaatikat - nimelt puudub pagulastel võimalus oma surnuid legaalselt matta ja nii smuugeldatakse surnukehad tihti üle piiri tagasi kodumaale. Kuid mitte kõik ei keskendunud kaasajale ja sõjale, Süüriast pärit Mo vaatles hoopis Beiruti araabia perioodilist kirjandust 19. sajandi lõpus, uuriti muidugi nii koraani kui ka Osmanite impeeriumiga seonduvat.
Networkimise hõlbustamiseks korraldas instituut igakuiselt vabas vormis õhtupoolikuid, kus pakuti veini, snäkke ja muud head paremat. Muidu saksalikult formaalses teadusasutuses kiskusid siis tavaliselt asjad küll natuke segaseks. Kes muidu nii viisakatest teaduritest vetsupoti sinna kukkudes ära lõhkus, jäigi müsteeriumiks, mille üle arutleti veel pikalt.
Kirja tuli end panna ka keeltekooli. Beirutis tegutsev Saifi Institute for Arabic Language õpetab araabia keele levandi murret, mida räägitakse lisaks Liibanonile ka Süürias ja näiteks Jordaanias. Meie õppejõuks osutus Aleppost pärit, kuid pikalt Beirutis elanud Saad, kes võttis oma tööd äärmiselt tõsiselt. Karmus kandis ka vilja. Kui Liibanoni jõudes oli mu sõnavaras täpselt kaks sõna - „jalla" (*lähme!) ja „habibi" (*armas, kallis) -, siis pärast paari nädalat Saifis lugesin enda suureks üllatuseks tahvlilt araabiakeelseid sõnu ning suutsin poes lihtsamad asjad ära ajada (põhiliselt küll osutades objektile ja öeldes siis selle nime). Keeltekoolis õpetatav sõnavara andis ka esmast aimu Beirutis tegutsevate välismaalaste profiilist. Õppisime hoolega sõnu nagu MTÜ, sõda, pagulane, konverents, teadusprojekt jne.
Väga laias laastus saigi Beirutis pesitsevad Lääne inimesed jagada kolme rühma: minusuguste doktorantide ja teadustöötajate kõrval resideerusid seal veel MTÜ töötajad ning Lähis-Idale spetsialiseerunud ajakirjanikud. See välismaalaste kogukond, mis on Beirutisse kogunenud ühel või teisel viisil teiste kannatusi analüüsima, eksisteerib aga tihti kohalikega võrreldes paralleelmaailmas. Kui projekt ja selle finantseering läbi saavad, suundutakse koju muude asjadega tegelema. „Minule on see minu elu, sinule doktoritöö," võttis üks minu intervjueeritav situatsiooni kokku.
See aga muutis intervjuude tegemise raskeks. Seda enam, et teadlikkus Eestist ja eestlastest oli madal, kui mitte olematu. Nii ei olnud ka pagulased teab mis vaimustuses ühe (Eesti) doktorandiga rääkimisest. Sest isegi kui meie, eestlased, end alati Läänena ei defineeri ning näeme end pigem suurriikide ohvrina, siis paljude liibanonlaste ja süürlaste jaoks esindame me Läänt just selle koloniaalvõimu mõttes. Nõnda võttiski suurema osa ajast kohalike kontaktide leidmine, et intervjueeritavatega jutule pääseda. Määravaks muutus ka ajaline paindlikkus ning vahel tuli intervjuule sõna otseses mõttes samal hetkel joosta, kui keegi ootamatult sinu jaoks aega leidis. Beirutis, kus ühistransport on peaaegu olematu ja väljas juba kevadel 30 kraadi ligi, oli see muidugi paras katsumus.
Kui aga intervjuud juba toimusid, muutusid aktuaalseks teised probleemid. Avastasin, et inimeste sõjalugusid kuulates oli mul raske distantsi hoida. Samas on distants intervjueerija ja intervjueeritava vahel vajalik, et mitte ise ohtralt pisaraid valades juba niigi traumeeritud inimesi veel rohkem traumeerida. Ja kuigi intervjuude läbiviimine osutus raskeks, oli neist palju abi - süürlaste isiklik perspektiiv aitas mul uuritavat sotsiaalmeedia materjali paremini mõista ja kontekstualiseerida.
2019. aasta sügisel olin tagasi kodumaal raamatukogus, et välitöö kogemus artikliks kirjutada. Doktorantuur kindlasti lihtne pole, sest tähendab ohtralt iseseisvat tööd ja planeerimist. Samas annab see võimaluse mitte ainult maailma näha, vaid ka tööriistad, kuidas nähtut analüüsida ja mõtestada. Ja lõpuks sunnib see isegi minusuguse introverdi inimestega suhtlema.
Vahetult pärast selle loo kirjutamist sai Beirutile osaks katastroof ning autori palvel lisame lingi, kuhu saab annetada Beiruti plahvatuseohvrite heaks: http://www.redcross.org.lb
"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.
