Kriiditolmuga kliimasoojenemise vastu: plaan võib teoks saada lähiaastail

Harvardi ülikooli teadlased on pakkunud kliimasoojenemise vastu välja pöörase plaani: kui stratosfääri paisata miljoneid tonne kriiditolmu, tekiks “päikesevari”, mis kaitseks Maakera ülekuumenemise eest. “Geoinseneeria päästab planeedi,” kinnitavad teadlased. Projektile on praeguse seisuga korraks pidurit tõmmatud, aga töö käib ning esimene katse tahetakse ära teha lähiajal, kirjutab Accelerista.com.

Geoinseneeria ehk Maa väliste kihtide mõjutamine keemiliste ühendite abil on viimaste aastate kuum teema – on uuringuid, mis väidavad, et planeedi järsk jahutamine võib muuta sadememustreid ning tekitada torme, kuid need muutused on väikese mõjuga, puudutades vaid 0,4% Maakerast. Loomulikult leidub ka skeptikuid, kes on veendunud, et “sodi taevasse loopimine” on ennustamatute ja jubedate tagajärgedega.

ÜRO 2018. aasta raport viitab näiteks, et vääveldioksiidi atmosfääri paiskamine võib kliimasoojenemise mõjude vähendamiseks olla vajalik, kuid seejuures on terve hulk teadmata riske. Seda, kas kasu kaalub üle kahju, ongi väga keeruline ennustada, kuna muutujaid on võrrandis rohkelt.

Ent Bill Gates ja Harvardi ülikooli teadlased kavatsevad kliimasoojenemise vastu olenemata kõhklustest ikkagi võitlusse asuda ja paisata stratosfääri miljoneid tonne kriiditolmu. Ulmeline plaan võib reaalsuseks saada juba sel aastakümnendil.

Kriiditolmu tuleb taevasse paisata iga päev

Gatesi toetatud plaani kohaselt peaksid 800 hiigellennukit igapäevaselt miljoneid tonne kriiditolmu umbes 19 kilomeetri kõrgusele maapinnast laiali puistama.

Teoreetiliselt peaks kriiditolmupilv moodustama hiiglasliku päkesevarju, mis peegeldaks osa päikesekiirgusest kosmosesse tagasi ning summutaks ülejäänut.

Harvardi teadlased on juba kavandamas esimest katsetust, uhke nimega Stratospheric Controlled Perturbation Experiment (SCoPEx).

3 miljoni dollari suuruse eelarvega eksperimendis on oluline roll suurtel kõrgustel kasutataval teadusõhupallil, mis peaks toimetama 2 kg kaltsiumkarbonaaditolmu New Mexico kõrbe kohale, 12 miili kõrgusele maapinnast.

Eksperimendi tulemusena peaks tekkima pikliku kujuga tolmupilv, läbimõõduga 91,4 meetrit ja pikkusega 0,8 kilomeetrit.

Järgneva 24 tunni jooksul suunavad õhupalli propellerid palli läbi tehispilve, pardal olevad andurid jälgivad nii tolmu päikesevalgust peegeldavaid omadusi kui ka selle mõju ümbritsevale õhule.

Kepil on kaks otsa

SCoPEx projekt on praegu peatatud,sest kardetakse, et see võib kaasa tuua katastroofilise ahelreaktsiooni –orkaanid, põuad ja miljonite inimeste hukkumise.

Tolmupilv stratosfääris võib kahjustada osoonikihti, mis kaitseb ohtliku ultraviolettkiirguse eest – see aga võib kahjustada inimeste DNAd ning tuua kaasa vähktõbe.

Üks Harvardi ülikooli teadusmeeskonna juhte Lizzie Burns tunnistab, et see plaan on tõepoolest hirmutav, ent samavõrd kohutav on kliimamuutus. Nii nõustabki töörühma sõltumatutest ekspertidest koosnev töörühm.

Inspiratsiooniks Mount Pinatubo vulkaanipurse

Inspiratsiooniallikaks oli looduskatastroof. Mount Pinatubo vulkaanipurse Filipiinidel tappis 1991. aastal rohkem kui 700 inimest ja üle 200 000 jäid kodutuks.

Vulkaanist väljapaiskunud tolmupilv stratosfääris aga andis teadlastele unikaalse uurimisvõimaluse: 20 miljonit õhku purskunud vääveldioksiidi ning sellest moodustunud väävelhappepiisakesed heljusid atmosfääris ümber maakera enam kui aasta aega.

Need piisakesed kujutasid endast pisikesi peegleid, mis päikesevalgust atmosfääri tagasi peegeldasid. Planeet jahtus: pooleteise aasta jooksul langes Maa keskmine õhutemperatuur 0,5 kraadi võrra.

Nii tekkiski teadlastel mõte kliimasoojenemise peatamisest kriiditolmu abil. Geoinseneeria teemal on kirjutatud üle 100 teadustöö, kriiditolmu idee on neisdt üks pöörasemaid.

Mõistagi on hiiglaslikul inimese poolt tekitatud päikesevarjul oma varjupool: riskid, mida see kaasa toob, ei ole veel teada, aga aimata võib, et nende mõju pruugib olla samaväärne kliimamuutusega.

Osoonikihi kahjustamine on üks oht, kliimateadlased pelgavad, et ulatuslik manipuleerimine häirib ilmastikku reguleerivate ookeanihoovuste ringlust.

See aga võib omakorda valla päästa ekstreemsed ilmastikunähtused, mis võivad laastada põllumaad, hävitada terved liigid ja soodustada haiguste epideemiaid. Ja sellega asi ei piirduks.

Ühele kasulik, teisele katastroof

Päikesekiirguse summutamine võib kaasa tuua võitjad ja kaotajad. Kui näiteks Ameerika Ühendriikides võikski seeläbi tekkida ideaalsed tingimused põllumajandusele, tooks see põuda ja hävingut Aafrikas. Maailma kliima puhul on kõik omavahelises koosmõjus.

Liiatigi muudaks Maakera keskmise temperatuuri muutus ka soojuse jaotumist ning osad piirkonnad muutuksid kuumemaks.

Mistahes temperatuurimuudatus mõjutaks omakorda aga sademeid. Soojus mõjutab sademetsüklit, kus vesi aurustub, moodustab pilvi ja sajab vihmana alla.

Maailma üks juhtivaid kliimaeksperte Janos Pasztor hoiatab: kui uudset tehnoloogiat kasutada halvasti või kontrollimatult, on tagajärjeks erinevad globaalsed riskid, mille tagajärjed võivad osutuda kliimamuutusega võrreldes tõsisemaks ning neid ei ole ette võimalik kaardistada.

Maailma poliitiline tasakaal saab häiritud

Kliimaga trikitamine võib muuhulgas kaasa tuua ka rahvusvahelisi pingeid ja relvastatud konfliktide tekkeriski: näiteks võib juhtuda, et Hiina, mis on eri kliimamõjutustehnoloogiaid juba katsetanud, kasutab oskusteavet, et amtosfääri paisatava tolmupilve abil kaitsta riigi põllumajandust ja vältida saagi ikaldumist.

Kaks aastat hiljem muutuvad mussoonid Indias, tuues kaasa laialdase näljahäda ja haigused. Isegi kui hiinlaste tegevus ei oleks tegelikult olnud selle põhjuseks, süüdistataks neid selles siiski.

Probleeme on veelgi. Tegemist on ahvatlevalt odava tehnoloogiaga, mille kasutamine maksaks vähem kui 10 miljardit USA dollarit aastas.

Põhimõtteliselt saaks seda kasutada iga riik – olgu siis oma hüvanguks või hoopis relvana teiste mõjutamiseks. Mõelge, mis saaks kui mõni suurriik nagu Venemaa sekkuks kliima kujundamisse nagu valimistesse või avaliku arvamuse mõjutamisse!?

Teadlased on pigem lootusrikkad

Harvardi ülikooli teadlased on siiski veendunud, et suudavad oma ideed turvaliselt kaitsta ja kasutada ning et geoinseneeria võib kliimasoojenemist oluliselt aeglustada.

Üks SCoPEx tiimi juhte, rakendusfüüsika professor David Keith usub, et kui Maa atmosfääri paisata vähene aga ühtlane kogus päikesekiirgust peegeldavat tolmu, oleks risk uute probleemide tekkeks madalam.

Samuti soovitab teadlane maailma rikkamatel riikidel koostöös luua üleilmne kindlustusfond, millest vaesemate riikide eksperimendi käigus tekkida võivad probleemid kompenseerida.

Ettevõtmise kriitikud omakorda osundavad, et stratosfääri päikesevarjutamise projekt võib mõjutada poliitikuid ja tööstureid langetama otsust, et kui on olemas nii odav viis kliimasoojememisega võitlemiseks, tuleks senised püüdlused heitmete vähendamisel lõpetada ja lasta edasi nagu vanasti.

Cambridge’i ülikooli professor Mike Hulme leiab, et geoinseneeria saavutuste tulemusel võime jõuda olukorda, kus sõltume väga suurel määral tehnoloogiast, millega kompenseerida tööstustegevuse mõju kliimale.

Professor Hulme nimetab sellist probleemi temperatuurivõlaks, mida kunagi ei suudeta tasuda, ning soovitab sellise riskantse võla tekkimist vältida.

Keegi ei oska vastata ka küsimustele, kuidas globaalset jahutussüsteemi vajadusel välja lülitada ja mis juhtuks siis, kui seda siiski teha.

Seda, kas kriidiga segunenud vihm kusagil alla sajab, ummistades kanalisatsiooni ning hambavahed, me ei tea, ent tundub, see on kõige väiksem mure võimaluses, et pöörane plaan osutub kliimamuutusega võrreldes veelgi suuremaks üleilmseks katastroofiks. Õigem on vist siiski tarbimist piirata ja teha paremaid valikuid…