Kuidas on nahkhiired koroona- ja muid ohtlikke viiruseid juba 65 miljonit aastat üle kavaldanud?
Ehkki viirus SARS-CoV-2 on haigusnähte tekitanud ligi 17 miljonil inimesel, nakatuvad nahkhiired samasugustesse viirustesse kogu aeg – ilma et neil haigussümptomid ilmneksid.
Kuue liigi hiljuti sekventsitud genoomid annavad nüüd paremini aimu sellest, kuidas nahkhiirtel on õnnestunud ohtlikke viiruseid viimase 65 miljoni aasta jooksul üle kavaldada.
Rohkem kui 1400 liigiga käsitiivaliste selts on Maal mitmekesisuselt teine rühm imetajaid. Käsitiivalisi leidub kõigil mandritel peale Antarktika; nende kaal ulatub kahest grammist ühe kilogrammini.
Käsitiivalisi, sh nahkhiirlaste sugukonna esindajaid iseloomustavad lennuoskus ja kajalokaktsiooni kasutamine; mõne liigi esindajad võivad elada rohkem kui 40 aasta vanuseks, mis nii väikest kasvu looma kohta on pikk aeg. Samuti kannavad paljud neist teadaolevalt kõiksuguseid viiruseid, sh koroonaviiruseid ilma, et neil haiguste sümptomid mingil moel avalduksid.
Nahkhiirte nakatumatuse jm saladuste lahtimuukimiseks käivitas rahvusvaheline teaduskonsortsium 2017. aastal projekti Bat1k eesmärgiga sekventsida kõigi nahkhiireliikide genoomid.
Kuus genoomi on tänaseks sekventsitud põhjalikumalt ja täpsemalt kui ühegi varasema nahkhiire-genoomi sekventsimise projekti raames, mis võimaldas uurijail teha üsna jõulisi võrdluseid muude loomaliikidega, sh inimestega. (allikas: Nature)
Uurijad kõrvutasid äsja sekventsitud nakhiire-genoome 42 muu imetajaliigi omadega lamantiinidest inimesteni ja avastasid, et käsitiivaliste lähimad sugulased pole ei tupaialised, karustiivalised kaguanid ega isegi mitte hiired (nagu varem arvati), vaid et nad moodustasid juba väga ammu omaette taksoni, millel võib olla ühine esivanem imetajatega, kellest arenesid välja hobused, sipelgaõgijad, vaalad ja koerad.
Täiendav analüüs näitas, et nakhiirtel on välja lülitatud vähemalt kümme geeni, mida muud imetajaliigid rakendavad nakkustele reageerides põletikuliste reaktsioonide esilekutsumiseks.
Samas leidub nende genoomis aga ka viirusevastaste geenide lisakoopiaid ja modifikatsioone, mis võib selgitada nende head vastupanuvõimet haigustele. Pealeselle kubisevad nahkhiirte genoomid DNA-lõikudest, mis on tuletatud varasematest viirusnakkustest, mis viiruste genoomide replitseerimisega nakhiirte genoomidesse hõlmati.
Need mitte-nahkhiire-geenid kujutavad endast iselaadset „haiguslugu” või „päevikut” varasematest nakatumistest, mis annab mõista, et käsitiivalised on evolutsioonilise arengu jooksul tõenäoliselt kokku puutunud suurema hulga viirusnakkustega kui ühegi teise imetajate seltsi esindajad ning nakatunud isegi viirustesse, millest seni arvati, et need võivad nakatada ainult linde. Uurimuse tulemused tõstavad esile nahkhiirte suutlikkust viirusnakkuseid teistest imetajatest edukamalt taluda ja üle elada.
Värske analüüs võib aidata leida vastust küsimusele, kuidas on nahkhiirtel arenenud kajalokatsioonivõime — jahipidamistehnika, mille käigus nahkhiir tekitab helisid, mis aitavad tal saakputukaid leida ja tabada.
Mõned teadlased on väitnud, et kajalokatsioon arenes nahkhiirte evolutsiooni hilises järgus ning võib isegi olla arenenud kahel korral. Viie kajalokatsiooni-võimelise nahkhiireliigi genoomide sekventsimine näitas, et neil on hulk ühiseid kuulmisega seotud geenide versioone, mis annab mõista, et nood versioonid arenesid tõenäoliselt välja juba nakhiirte esivanematel.
Järgmisel aastal kavatseb projekti Bat1k töörühm sekventsida veel 27 genoomi — ühe liigi oma igast käsitiivaliste sugukonnast. Samal ajal otsitakse rahastust ülejäänud liikide genoomide sekventsimiseks.
