PROOVISÕIT | Renault Kadjar ja need vanad armastuskirjad
Muus osas üritati mitte minna heast paremat tegema ning säilitati edukas kontseptsioon – sihvakas kere, kuid oma klassi kohta kõrge kliirens, mugavad istmed ja suurepärased sõiduomadused. Reeglina rohkem polegi vaja, kirjutab Accelerista.com.
Olulisimast. Sõitmisest.
Renault Kadjar on auto, millega on lihtsalt väga hea sõita. Juht istub linnamaasturi kohta pisut madalal, kuid sellegipoolest tuleb pikematel meestel hästi ära mahtumiseks seljatoe kallet suurendada. Kuid see kõik on sõidumugavust arvestades tühine.
Prantslaslikku pehmust sellest Kadjarist eriti ei leia. Auto neelab innukalt kurve praktiliselt kaldumata, ehkki tegu pole kartautoga. Muidugi on sel oma hind – kõik teel toimuv, sh ka konarused tuuakse halastamatult juhini mitte ainult rooli, vaid ka istme kaudu.
See on auto neile, kes naudivad sõitmist. Ent kui auto kiirust hoida gaasijala asemel püsikiirushoidjaga, siis see pole adaptiivne ning on üsna tüütu, muutes kiirust üksnes 2 km/h kaupa.
Renault Kadjar on vaikne auto. Bensiinimootori müra on nii hästi summutatud, et kõrvalistujad küsisid korduvalt: kas see on elektriauto? Ka diiselmootori häirivat laginat pole, on vaid mõnus surin.
Üksnes suurte küljepeeglite puhul tuleb nähtavusele lõivu maksta – legaalsetest kiirustest kiiremini sõites hakkab tuulevihin sisse kostma, aga ärge siis kihutage! Arusaadavalt on suurim heliallikas rehvimüra, kuid ka see on hinnaklassi arvestades jahmatavalt vaikseks nuditud.
Proovisõiduauto läbis munakivitesti* hindele 4, mida, tõsi, ei saanud panna kerge südamega. Ühtegi kolinat ega naginat polnud sõitjateruumis kuulda, ei ees ega taga, kuid vasakul armatuurlaua sees logises midagi häirivalt. Kas oli tegu konkreetse demoauto iseärasuse või tüüpveaga, jäi kahjuks teadmata (loodame siiski esimest, sest muus osas oli koostekvaliteet veatu).
