Vene spioon, kes alandas KGBd
Eluga riskides pühendas Oleg Gordijevski (Oleg Gordievsky) üheteistkümne aasta vältel lääne luureteenistusi KGB saladustesse ja Kremli plaanidesse, kuni venelased mõistsid, et nende seas on reetur. Britid panid seejärel kõik mängu, et oma mees Nõukogude Liidust välja tuua. Sellist operatsiooni polnud varem keegi ellu viia proovinud, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Liiklus oli Moskvas tihe, kui Arthur Gee 16. juulil 1985 oma töökohast Suurbritannia saatkonnas koju sõitis.
Ametlikult oli Gee diplomaat, kuigi tema tegelik tööandja oli Suurbritannia välisluureteenistus MI6. Igal õhtul kell 19.30 kuni 20.00 pidi Gee jälgima üht leivapoodi Kutuzovi prospektil, mis asus diagonaalis üle tee korterelamust, kus ta oma naise Racheliga elas.
Gee kell näitas 19.40, kui ta oma Saabi lõpuks kodutänavasse pööras. Leivapoele lähenedes aeglustas Gee kiirust ning lasi pilgul rutiinselt üle kõnnitee libiseda. Siis jäi tal süda peaaegu seisma. Varjus seisis mees, keda ta oli näha kartnud – ja lootnud. Kokkulepitult kandis too halli nokkmütsi ja hoidis käes lääne supermarketi Safeway kilekotti.
Adrenaliin paiskus Gee verre, kui ta auto parkis, liftiga üles korterisse sõitis ja oma naisele hüüdis, et läheb alla leiba tooma. Kaasa võttis ta Harrodsi kaubamaja kilekoti ja šokolaadibatooni Mars.
Nii rahulikult kui võimalik ületas ta tänava, rebides ise šokolaadilt paberit, ning liikus mütsiga mehe poole. Sekundi murdosaks kohtusid nende pilgud. Seejärel hammustas Gee tüki šokolaadi, vaadates samas eemale. Signaal oli antud. Operatsioon PIMLICO oli alanud.
Too halli mütsiga mees oli Oleg Gordijevski, kõrgel positsioonil 46aastane KGB ohvitser – ja Suurbritannia spioon. Oleg kartis, et KGB on tema tegevuse paljastanud, kuid brittidel polnud kavas lasta oma mehel raudse eesriide taga surra.
Plaan oli ta Nõukogude Liidust, maailma kõige paremini valvatud riigist, otse külma sõja haripunktis välja smugeldada.
Gordijevski teekond külma sõja aegseks Nõukogude Liidu tippspiooniks kulges Kopenhaageni kaudu, kuhu ta 1966. aastal KGB luureohvitserina tööle määrati.
Taani pealinn võttis Gordijevskil oma tuledes säravate restoranide, rohkete raamatukogude ja klassikakontsertide küllusega jalad alt. Gordijevski võis siin kirglikult nautida heliloojaid nagu Bach ja Händel, kelle oli tsensuur venelase kodumaal reaktsioonilistena põlu alla pannud.
Skandinaavia demokraatia ja jõukusega kohtumine veenis järk-järgult KGBlast, et tema kodumaa kivinenud kommunism on ajalooline eksisamm.
Ajutine viibimine kodus Moskvas võimendas seda veendumust, sest linn tundus justkui hall sunnitöölaager, millele vaba Kopenhaagen oli suureks kontrastiks. Eriti tülgastas teda lärmakas muusika, mis Nõukogude Liidu pealinnas kõikjal valjuhäälditest välja voogas.
Ühine oli kahele pealinnale siiski see, et mõlemad kubisesid spioonidest. Peale KGB olid Kopenhaagenisse paigutatud nii briti, prantsuse kui ka USA salaluureagendid, enamik neist oli Taani salaluurele PET teada.
Brittide MI6 oli saanud aimu Gordijevski nõukogudevastasest suhtumisest ja koos PETiga seadsid nad talle lõksu. Ühes pimedas baaris Kopenhaageni äärelinnas värbaski MI6 külmal 1974. aasta novembriõhtul oma väärtuslikema topeltagendi külma sõja ajal.
Loe Gordijevski spioonikarjäärist lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost!
