Lämmastikoksiidid Eestis: neid tuleb vähendada, aga kuidas?
Kuigi Eestis on saastet vähem, tuleb meil lähiajal oluliselt NOₓ-ide heitkogust vähendada, ja autofännidel on vesi ahjus, kirjutab Accelerista.com.
Uue aja kõnekäänd ütleb, et vaestes riikides ära joo vett, rikastes riikides ära hinga õhku. Euroopa linnades on õhukvaliteediga jätkuvalt kehvad lood ja arvatavalt sureb igal aastal kümneid tuhandeid enneaegselt kopsu- ja südamehaiguste kätte, mille on osaliselt põhjustanud kehv õhk.*
Eestis on asjad enam-vähem, suurtööstuste sulgemise järel 90ndatel on näiteks lämmastikoksiidide heited 60 protsenti vähenenud.
Aga see ei tähenda, et võiksime istuda käed rüpes: kui kuskil keegi saastab, jõuab see jama varem või hiljem ka meieni.
Mullu sügisel uurisid Tartu kooliõpilased, kas kooli tänavapoolsel küljel on õhk kehvem kui hoovis, ja järeldasid, et mida kaugemal asuvad hooned sõiduteest, seda puhtam õhk seal on.
Kes kõige enam NOₓ-e Eestis õhku paiskavad?
Keskkonnaministeeriumi andmetel on peamised lämmastikoksiidide (NOₓ) tekitajad ka Eestis energeetika- ja transpordisektor: maanteetransport ja muud liikuvad heiteallikad, mis 2017. aastal andsid 32%, 23% ja 16% kogu heitkogustest.
See, et energiatootmine on nii saastav, ei üllata kedagi, aga et koguni kolmandiku heidetest saab kirjutada me elektrinälja arvele, on hirmutav.
Maanteetranspordi “kaela” jääb viiendik kogu süüst. Sedamööda, kuidas tuleb sõidukeid juurde, nende osakaal saastamises suureneb. Teisalt on uued sõidukid vähemsaastavad ega kasvata hüppeliselt kahju.
Põllumajandusest pärineb ligikaudu 7% NOₓ-heitkogustest. Alates 1990. aastast on toimunud suuri muutusi, ja näiteks lämmastikoksiidide heited vähenenud ligi 60%.
Võrdluseks: 2016. aastal koostatud õhusaasteainete vähendamise programmi alusdokumendis on välja toodud sootuks suuremad numbrid: energeetika heited ligi pool ja transport 42%.
