Seetõttu tulevad nähtavale arvukad arheoloogilised leiud. Arheoloogid peavad kiirustama, sest ilma jää kaitseta hävivad minevikuaarded peagi, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Seitse meest ja üks naine matkasid 16. augustil 2019 sihikindlalt Norra külmal ja metsatul fjeldil, mis asub mägises Opplandi maakonnas. Täpselt kahemeetriste vahedega kõndisid nad mäemassiivi katval jääl paralleelselt selle servaga, silmitsedes pingsalt osaliselt sulanud jääd oma jalge all.
Üks neist märkas puidust karpi, mis oli suletud nahkrihmadega ja peaaegu täielikult jääst välja sulanud. Kui ta teisi hüüdis, olid kõik elevil. Mitte keegi polnud varem sellist puukarpi näinud ega teadnud, mida see sisaldab.
Läks nädal, enne kui nad saladusliku karbi avada julgesid. Selgus, et tegu oli peaaegu täiuslikult säilinud tulesüütamisvahenditega – karbis olid puupulk ja vaigurikast männipuu saepuru.
Karp võis olla mitusada aastat vana ja oli ilmselt kuulunud kohalikule rännumehele, kes oli seda kasutanud tuletegemiseks, kui pidi külmades mägedes ennast soojendama.
Need kaheksa inimest olid osa arheoloogilisest kaitseprogrammist „Secrets of the Ice“ („Jääsaladused“) ning nende arvates oli leitud karp veel üks eksemplar hindamatutest aaretest, mida nad igal aastal Norra mägedest leiavad.
„Karbi leidmine oli fantastiline kogemus. Harva saab näha nii hästi säilinud objekti ja veel midagi, mida me varem polnud näinud. Me olime üsna elevil,“ naeris Norra arheoloog Espen Finstad.
Koos oma Taani kolleegi Lars Piløga juhib ta programmi „Secrets of the Ice“, mille raames lähevad nad igal suvel Norra mägedesse ja liustikele, et otsida objekte minevikust. Nad teevad Innlandi maakonnavalitsuses tihedat koostööd kultuuriajaloo muuseumiga Oslos, mis vastutab leidude säilitamise eest.
Eriti just Opplandis, kus asuvad ka Jotunheimeni ja Breheimeni rahvuspark, peitub arheoloogiliste leidude eldoraado. Osa mäestikupiirkonnist on kaetud väikeste jääväljadega – kogunenud jääga, mis erinevalt liustikest ei liigu.
Nii liustikud kui ka jääväljad on tekkinud lumest, mis on paljude aastate jooksul külma ja surve tõttu jääks muutunud. Liustikuks moondunud lumme kadunud objektid on aeglaselt pressitud ülespoole, kus need lõpuks „välja sülitatakse“, vahel isegi heas seisukorras.
Jääväli ise lasub harilikult igikeltsal, mis jääd paigal hoiab. See tähendab, et isegi need objektid, mis on jääväljale kaotatud mitu tuhat aastat tagasi, ei ole purustatud, vaid on jääs säilinud, sageli peaaegu puutumatuna. Neid hästi säilinud pilguheite minevikku arheoloogid praegu naudivadki.
„Arheoloogias peaaegu puuduvad muud leiuallikad, kus säilimise aste oleks niivõrd hea kui jääs,“ ütleb Finstad arheoloogia uue haru liustikuarheoloogia kohta, milles ta ka ise tegutseb.
Loe Norra jää-arheoloogiast lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost!
