Teise maailmasõja lõppvaatus: Berliin kohtupäeva ootel
Vähesed uskusid natside kinnitusi peagi saabuva võidu kohta, ent keegi ei hakanud ka vastu. Iga päevaga jõudis katastroof lähemale, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Keegi ei olnud kuude viisi Adolf Hitlerist midagi kuulnud. Tema isik oli uudistest nii põhjalikult kadunud, et sakslased nuputasid üksteise võidu välja pööraseid oletusi, mis võinuks selgitada füüreri saladuslikku eemalolekut. Ühe hüpoteesi järgi olevat Hitler hulluks läinud ning teda hoiti inimeste eest peidus.
Lõpuks, 1945. aasta esimesel päeval, kõlas sakslaste raadioaparaatides hästi tuntud hääl. Hitler pidas kõnet, et kinnitada: katsumuste aeg on peagi möödas ja ees ootab kuldne tulevik.
„Me teame, mida briti ja ameerika riigimehed kavatsevad teha Saksa riigiga, milliseid plaane bolševistlikud valitsejad – ja nende selja taga seisvad rahvusvahelised juudid – hauvad saksa rahva vastu,“ rõhutas ta oma eristuva Austria aktsendiga.
Diktaator lubas, et tänu natsismile Saksamaa võidab. Ja kui see juhtub, puhkeb riik taas õitsele. „Mõne aastaga ehitab natsionaalsotsialistlik riik oma energia ja teovõimega taas üles kõik, mis on praegu hävitatud,“ lubas Hitler. „Meie linnad tulevad võimsamad ja kaunimad kui kunagi varem. Tervislikumad kodud saksa rahvale asendavad purustatud kortermajad.“
Füüreri ebatõenäoline visioon oli kaugel reaalsusest, mida berliinlased iga päev näha võisid. Suured linnaosad olid liitlaste õhurünnakute tagajärjel purustatud ja maha põlenud. Riik kahanes iga päevaga, Saksa tehaseid pommitati, raudteid hävitati ja allveelaevu uputati.
Stalini punaarmee oli juba Poolas, kõigest 500 kilomeetri kaugusel Berliinist, ja üks kurjakuulutav luureraport hoiatas nõukogulaste peatse suurpealetungi eest kogu idarindel. 6 miljonit sõdurit, 91 000 kahurit ja 11 000 sõjamasinat olid valmis.
Hitler eiras raportit kui „täiesti idiootlikku“ ja arvas, et selle eest vastutajad tuleks „sulgeda hullumajja“. Seetõttu tuli talle täieliku üllatusena, kui Punaarmee 12. jaanuaril Wisła jõe ületas ning edasi tungis ja juba viie päeva pärast Varssavi vallutas.
Berliinlased jälgisid süveneva murega muutusi, sest lood nõukogude sõdurite sadismist levisid kulutulena neist ette. Näiteks vallutas Punaarmee 1944. aasta oktoobris Ida-Preisimaa Nemmersdorfi küla, kus kõik naised pärast seda vägistati ja tapeti. „Naudi sõda – rahu tuleb kohutav!“ kõlas üks võllanali Berliinis. Või siis: „See, mis mu vaprust ülal hoiab, on idee natside allakäigust.“
Kunagi oli Berliinis 4 miljonit elanikku, nüüd oli neid järel 2,8 miljonit, peamiselt naised, lapsed ning vanad või „sõjast räsitud“ mehed. Mitu korda nädalas äratas elanikke õhuhäire ja nad pidid kaitse otsimiseks kiirustama varjenditesse või alla oma keldrisse. Kaasas oli kõigil „hädaabikohver“ isiklike dokumentide, raha ja natukese toiduga. Kohver seisis välisukse juures, olles valmis kaasahaaramiseks.
Loe elust Berliinis sõja viimastel päevadel lähemalt juunikuu Imelisest Ajaloost!
